Keskkonnaminister püüdis kenakese havi

Havi tuli trollimisega

Ministri töökohtumisel Peipsile mineku mõttest kuulunud mehed arvasid küll, et ega see päris normaalne mõte ei ole. Ilm oli tuuline, ka vihma viskas kohati üsna tigeda tuulega korralikult. „Lisaks on Peipsil sel aastal see häda, et vesi on väga madal. Järvele minek ei olnud Mustvee kandis sel hetkel üldse mitte kõige lihtsam ja tuli väga täpselt rihtida, et minnes kinni ei jää,“ meenutab Pentus-Rosimannus. Kalastusgiid Martin Meieri juhendamisel jõuti siiski viperusteta avavette ning ka kehvakene ilm muutus ajapikku soodsamaks. „Tuul oli algul küll 7-12 meetrit sekundis, nii et eriti paljulubav kalailm just polnud, aga poole tunni-tunni pärast rahunes ilm ka maha ja siis oli juba puhas lust.“

5 kilomeetri kaugusel kaldast läks püügiks. Esmalt loobiti lanti, siis prooviti trollimist. See tõi edu – peagi rabaski kenake haug peibutist! „See hetk on ikka ja alati selline mõnus ärevus,“ kirjeldab minister. „Esimesel hetkel ei julge kunagi uskuda, et ikka ongi kala. Äkki jäi kuskile kinni? Või tõmbab mingit rohutuusti kaasa? Ja kui siis aru saad, et - ei-ei, sikutab, ikka kala - siis on korraga põnev, ärev ja ikkagi natuke ka see hirm, et ta paati tõmbamisega minema ei lipsaks. No ja kui siis teda lähemale tõmmates saad aru, et see ei ole mitte väike kala, vaid päris suur ja võimas, siis… ma ei salga üldse, et on ikka uhke tunne küll!“ Hasart oli korralik. „Sel hetkel läks kuidagi täitsa meelest, et tuul on üle kümne meetri sekundis ja paat kõikus päris korralikult. Ligi kahekilone haug on paras võitlejaloom, nii et ma ei häbene öelda, et pidin kala paati saamiseks natuke meeste abi kasutama.“ Tabatud 1,9 kilone havi jäi sel päeval ainsaks, ent lisarõõmu valmistasid püüdjale ka mõned kenad ahvenad.

Parim viis loodust nautida

Tegu ei olnud esimese kalapüügiga Keit Pentus-Rosimannuse elus. „Esimestest kordadest on meeles väga varased hommikud, kui koos paari kalapüügihuvilise sõbraga teisi vanas järveäärses talumajas suvitajaid häirimata vaikselt välja hiilisime ning siis kummipaadiga täielikus vaikuses, jaheda udu, järvelõhnade keskel hommikusele kalapüügile läksime.“ Sama selgelt on Pentus-Rosimannusel meeles ka esimese omapüütud kalast, sealsamas järve kõrval väiksel lõkkel keedetud uhhaa maitse.

Oma esimese jääpüügi tegi Keit Pentus-Rosimannus kaks aastat tagasi. „Lõikavalt külm päev oli, nii et ma pidin ikka kõik vanaema kootud villased sokid jalga panema ja mitu kihti kampsuneid jope alla, aga siis seal sikutiga istudes kaob aeg ära… Ja külm läheb meelest,“ sõnab ta. „Mu meelest on see suurepärane viis loodust nautida. Kalal käies saab mõtted selgeks. Õiged kalamehed on looduse suhtes väga lugupidavad ja oskavad loodust hoida. Mida rohkem selliseid on, seda parem.“

*

.