ELU LATIKAS! Andris Tatrik 3,4-kilose latikaga Võrumaal (26.06.2014). Foto: erakogu.
Blogid
23. oktoober 2014, 21:00

Elu latikas - kaua püütud, kaunikene!

Minu ELU KALA, täpsemalt elu latika püük algas juunikuu alguses ning päädis juuni lõpus vägeva 3,4 kilose isendiga. 

Haarasin õnge kätte ja tundsin tugevat jõulist tõmmet. Kõik käis nii kähku, et ma ei jõudnud sidurit reguleerida kuna kasutasin uut ja harjumatut rulli. Tundsin, et koheselt annab midagi järgi!

Tamiil oligi nii suure pinge all, et käis plaks ja kala oligi läinud. Olin maruvihane, et ei suutnud sidurit piisavalt kontrollida. Pakkisin asjad ja koduteel näris selline möödalastud võimalus koledasti hinge. Otsustasin, et nii ma seda ei jäta, see koll tuleb kinni püüda.

Mõeldud-tehtud, läksin juuni lõpus tagasi ja söötsin koha varem sisse, et varahommikul suurteks tegudeks valmis olla. Peibutussööt on mul omavalmistatud ja koosneb erinevatest jahvatatud teraviljadest, millele on lisatud ka muid komponente. Sööt pole just hea lõhnaga, kuna pole lisatud lõhnaekstrakte, kuid on jämedateraline ja kaladele toitev. Seega peab olema ettevaatlik, et kalu üle ei söödaks.

Kell pool 3 öösel oli äratus, kuigi ma polnud niikuinii silmatäitki maganud. Hinges oli suur ärevus kohtuda millegi suure ja ilusaga. Püügile tuli kaasa sõber, kes samuti on järjest enam kalastamisest huvitatud.

Jõudsime läbi pimeda ja kõleda metsa püügipaigale. Järv oli kattunud uduga ja püüda eriti ei näinudki. Seega loopisime natuke sööta püügikohta ja sättisime õnged paika. Püük käis seegi kord rulliga varustatud käsiõngega. Varustusse kuulus Salmo Taifun Telerod 5m, Salmo Diamond Baitfeeder 7440br, tamiil Sufix 0,25mm, kork Salmo 8g ja konks Cobra nr 12, söödaks isekorjatud sõnniku-uss millele peale piserdatud aniisi.

Udu hakkas hajuma ja korke oli juba võimalik näha. Panime sügavused paika ja asusime püüdma. Umbes 10 minuti pärast hakkas kork külili vajuma ja liikuma. Tundsin, et on õige aeg haakida ja otsas ta oligi!

Ma ei saanudki kohe aru mis toimub, kuna kala ei tulnud pinnale ja osutas jõulist vastupanu. Seekord oli mul sidur korralikult käpas ja algas võitlus isendiga, kelle suurust ma poleks osand iial ette näha. Kala tõmbas paremale ja vasakule, siis jälle tagasi järve suunas, kuni lõpuks sain ta kalda äärde. Hakkasin käega teda kinni võtma ja oh imet, ta tegi veel viimase pingutuse ja kadus põhjasügavustesse kuni lõpuks ta väsis.

Võitlus kestis vähe aega, kuskil 4-5 minutit. Tõmbasin kala kalda äärde ja sain tal lõpuste tagant kinni. Kahva ma kaasas ei kanna kuna see seostub mul pigem ebaõnnega.

Käes ta oligi! Iseendal oli värin üle kogu keha. Latikas oli hoopis nii suur, millesarnast minu ega mu kalastajast sõbra silmad pole elu sees näinudki. Käsiõngega sellist kala välja võtta on puhas rõõm ja nauding. Latikapoisil oli kaalu 3.4 kilo ja tema suu oli nii suur, et sinna võis lauatennisepall ära mahtuda.

Selline oli minu 14 aastase kalastamiskogemuse ELU LATIKAS. Nautige ja tundke mõnu kalastamisest. Kalastushobi või siis minu puhul ka kalastussõltuvus on üks parimaid sõltuvusi maailmas. Edu kalavetel!

***

NB! Kui tunned, et tahaksid OMA elu kala lugu teistega jagada, pane lugu kirja ja saada koos pildiga Kalale! toimetusele aadressil [email protected]

.