Merest prisket haugi jahtima!

Minu haugipüügi lemmikpaigad Eestis on Saaremaa, Paatsalu ja Virtsu kant ning Tõstamaa ümbrus. Sügistalvine haug on kolinud sügavamatest suvistest lemmikpäevituspaikadest veelillede vahelt kaldaäärsetesse lahesoppidesse ja madalikele. Kalastaja, kes on harjunud vetehunti püüdma sisevetes ja merepüügiga pole eriti kursis, ei oska tavaliselt otsida kala kalda äärest, paarikümne sentimeetri sügavusest veest.

RITV. Eelista pikemat!

Soovitan 2,7–3 m pikkuseid, testiga 14–40 g ja tipupaindega ritvu. Nii paadist püüdes kui ka kahlates annab pikem vise eelise, sest suudate tunduvalt suurema territooriumi ja mõnegi kilomeetri võrra pikema maa landiga läbi kammida. Ja kui kala landi otsas rapsib, ei teki nii kergelt lõtku. See kõik muidugi ei tähenda, et lühema ridvaga ei saaks püüda – lühikese ridva eeliseks on täpsemad visked.

Rulli soovitan kasutada suuruses 3000–4000 ja merekindlate laagritega. Nöör või tamiil on iga kalastaja enda valik. Loomulikult kasutage trossi, soovitavalt pikkusega alates 20 cm.

Kasutage tuult! Visates lanti külgtuules veidike kõrgemalt kui tavaliselt, vabastab see rulli poolilt tunduvalt rohkem nööri, nöör langeb kaarjalt kaugemale vette ja nii pikeneb landi veesoleku aeg. Taganttuules on viskepikkuse efekt muidugi suurim.

LANT. Katsetamise värk.

Hea valik on Kuusamo Professor (18,27 ja 19g), hiljuti turule tulnud Blue Fox Lucius Long (18 ja 26g) ning Jaapani landitootjate (Daiwa, Megabass, Ima, Yo-Zuri jne) pikad 12–17 cm voblerid, mille uppumissügavus ei tohiks kindlasti ületada poolt meetrit. Ära unusta koju ka pöörlevaid lante suurusega nr 4 ja 5!

Vobleriga on hea valida sobivat kerimiskiirust – lant ei upu nii kiiresti. Samuti lendab see täpselt soovitud kohta ka valju külgtuulega.

Ise eelistan ma haugipüügil plekklante. Hästi töötavad hõbe-nikkel (praktiliselt igal ajal) ja sinaka varjundiga n-ö külmemad toonid, ent vahel haarab haug ka kärtsumaid toone. Kui teil tekib landivärvidest oma visioon, ärge peljake näiteks küünelakiga endale ise õigetes toonides murdjat tuunida. Seega katsetamise värk!

AASTAAEG. Sügishaugil omad kombed.

Üldjuhul käitub haug nii hilissügisel (ka varakevadel) veidi uimasemalt kui suvel. Kui haug vaid togib ninaotsaga lanti või lihtsalt ujub landile järele, tuleb midagi teha teisiti. Ärge kerige tuimalt ja ühtlaselt, vaid pidage ka pause. Tihti just pausi ajal landi langedes (lant-peibutis imiteerib haiget-surevat kala) haarabki röövkala lanti. Samuti toimivad tihti kerged jerkimisliigutused. Pikkade ja järskude tõmbamisliigutustega nullite suurema kala saamise võimalused. Suur kala haarab vaid 1-2 korda, s.t tavaliselt ei õnnestu kolli mitu korda narrida. Kui näete eemalt lanti jälitavat haugi, peaks tegema kohe pausi, millele tavaliselt järgneb jõuline võtt. Kui kala märkab paati või teid, siis on juba hilja – erandjuhtumiks võivad olla noored ja rumalad, aga ka suured isendid, kes on sutsu ülbemad – neid ei koti eriti miski!

Kui kala võtab, säilita rahu. Las sidur käriseb. Reguleerida tuleks seda umbes nii, et kilone koll suudaks enne ikka mõne meetri tamiili rulli poolilt välja tõmmata, kui ta end kahvas avastab. Paarikilone koll peaks saama teha 2 x kümmekond meetrit sööstu ja viiest kilost suurem koll kolm-neli sööstu.

Ära rebi kala püstise ridvaga veest välja! Kalal tekib paanikahoog ja algab meeletu rapsimine – ta teeb n-ö küünlaid, mille käigus tekib tal võimalus landist vabaneda. Sellisele kalale ei õnnestu aga tihti enam elu kinkida – kahjuks on kala end lihtsalt landikonksuga puruks rappinud.

***

.