Väinjärv – selge vesi, suured kalad ja allveekütid

Selge ja sügav vesi

Tallinna poolt tulles asub Väinjärv Koeru alevikust nelja kilomeetri kaugusel kagusuunal Ervita ja Väinjärve küla läheduses. Tartu poolt sõites näitab Vahuküla kohal teeviit vasakule ja sealt saab kümmekonna minutiga järve põhjakaldal asuvale parkimisplatsile.

Väinjärv meenutab oma kujult võileiba, koosnedes kahest sügavamas vaondis asetsevast osast ja neid veevälja keskosas eraldavast madalaveelisest seljandikust, millel kasvab kõrkjastik. Seljandik jätkub mõlemal suunal ja muutub varsti kitsasteks poolsaarteks. Seega on kaldavööndit Väinjärves tunduvalt suuremal alal kui mõnelgi teisel sama suurel väikejärvel.

Kuigi Väinjärv asub Pandivere kõrgustiku lõunaosas, on siin märkimisväärne suurvee mõju, sest sel ajal jäävad roostikusaar ja poolsaared vee alla ning hiljem vee alanedes liitub läänepoolne saar keskmise roosaarega.

Kirjanduses on märgitud, et suurveekiht järvel võib mõnel aastal ulatuda kuni 13,2 m. Olulise veetäienduse saab Väinjärv arvukatest põhjaallikatest, eelkõige asuvad need läänepoolses järveosas. Väljavool toimub aga Preedi jõe kaudu. Viimase 80 aasta jooksul on Väinjärv kaotanud ligi veerandi oma pindalast. Praegu mõõdetakse veepeegli suuruseks ainult 35,9 ha kunagise 46,5 ha asemel. Sellegipoolest on järv sügav, kuigi mõnekümne aasta eest looditud suurim sügavus 11,5 m on praeguseks veidi vähenenud.

Kuigi Väinjärv on tüüpiline eutroofne veekogu ja sellele toitelisuse tüübile omase kalastikuga, eristub seejuures olulise faktorina vee läbipaistvus, mis kunagi on ulatunud isegi nelja meetrini. Päikesepaistelise ilmaga on vee läbipaistvus praegu 2,5 kuni 3 meetrit. Kallas süveneb järsult ja sügavamates piirkondades on vesi kihistunud – ka suvel on põhja lähedal võrreldes pinnavee temperatuuriga oluliselt külmem ja samuti hapnikuvaesem.

Kes Väinjärves elavad

Järv on kaldavööndis väga taimestikurikas ja pakub kaladele ka häid varjepaiku. Tänu põhjaallikatele ei jää järv talviti ummuksisse. Samas, katsepüügil olnud nakkevõrkudesse jäänud lagunevad taimeosad lõhnasid ebameeldivalt, andes märku, et suvel-sügisel järvepõhjal lagunema hakkavad taimed on kasutanud ära osa hapnikust.

Möödunud sügisel toimunud katsepüükide ajal olime vaatamata üsna pikaajalisele väikejärvede kalandusuuringute perioodile sellel järvel esimest korda. Eelnev kodutöö andis teadmised, et järv on olnud kalarikas, põhilised kalad ikka meie vetes tavalised latikas, ahven, särg ja haug. Nõukogude perioodil saadi siit teadaolevalt ka koha, säinast ja forelli. Koha olemasolu julgen küll kahtluse alla seada, aga mine sa tea… Järve majandas siis Paide kalastajate klubi ja kalapüügile kehtisid ka piirangud, mis lubasid näiteks kala püüda vaid päeval ja ainult kaldalt, kasutades ainult lihtkäsiõngesid.

Väinjärvest püüti silmapaistva suurusega ahvenaid (raamatus trükituna on kaalurekord 1,77 kg ) ja ka 2-3-kilosed linaskid olid tavaliseks saagiks. Väinjärve kalasaagikust ei peetud suureks ja järve majandati kui latika-haugi-veekogu.

Külluslik ahvenasaak

Järve uurima asudes püüdsime esimesel püügiõhtul nakkevõrkudega lõunakalda läheduses, vastaskaldal asuvast ujulast otse üle järve vaadates. Kallas süveneb siin järsult ja kümne meetri kaugusel veepiirist on sügavus peaaegu viis meetrit. Laenutusest renditud paat asendas edukalt meie välitöödel kulunud kummikat ja oli tugevas tuules kala püüdes tõhus abiline. Põhjakaldal püüdsid samal ajal paadisillalt mõned kohalikud mehed, aga kala lihtsalt ei võtnud ja tulemus oli kehvapoolne… Meie kadiskad olid püügil varjulises kirdesopis.

Hommikul, kui saabus aeg võrgusaake kontrollida, selgus, et septembri lõpus püüdes võib tabada Väinjärvest ahvenat, haugi, latikat, linaskit, särge, kiiska ja viidikat. Röövkaladest oli saagis ainult üks noor haug ja mõned ahvenad, kellest suurim kaalus 528 grammi. Põhiliseks püütud kalaks osutus latikas. Suurim latikas oli kasvanud 48 cm pikkuseks ja kaalus 1241 g. Hiljem laboris määratuna saime tema vanuseks 12 aastat.

Võrkudesse oli end haakinud ka tosinkond jõevähki, neist mõned päris kopsakad. Ei aidanud siin võrkude raputamine ega midagi, kõik nad tuli ükshaaval püünisest välja harutada ja see võttis aega poolteist tundi, nõudes tubli annuse kannatlikkust. Kaalutud-mõõdetud vähid jõudsid pärast paaritunnist „kuivalkäiku“ koduvette tagasi. Ka kadiskades ootasid meid kalade asemel hoopis vähid, kes pärast „andmete esitamist“ vette tagasi pöördusid.

Teise päeva püük kinnitas varasemaid kalapüügi põhitõdesid: tuleb teada, millises järve piirkonnas mingi kala liigub, ja samal veekogul ei ole päevad vennad. Jõhvvõrkudega püüdes saime paarkümmend korralikku ahvenat, kellest paar purustasid Viljandi järve puhul kirjeldatud mõne aasta taguse ahvenakarja saakide varasema rekordi („Viljandi järv – priskete ahvenate paradiis,“ Kalale! nr.1, juuli/august 2013).

Teades küll eelnevalt, et suured ahvenad on Väinjärves olemas, ei osanud me uneski näha, et nad nii hulgaliselt ühel järvealal karjas koos ujuvad. Võib julgelt öelda, et Väinjärv tõuseb oma ahvenakarja näitajatelt Viljandi järve kõrvale esikohta jagama.

Lisaks ahvenatele olid teisel päeval meie jõhvvõrkudes ka suhteliselt suured särjed, suurim neist 38 cm pikk ja 700 grammi raske. Lisaks särjele sattus võrku ka latikaid, kuid nende mõõtmed jäid esimese päeva tulemustele alla.

Allveepüüdjad koort riisumas

Väinjärve klaar vesi loob head eeldused allveepüüdjatele, kelle saagid ületavad ilmselgelt mitmekordselt kaldalt ja vee pealt püüdjate ponnistused. Meie katsepüükide ajal kalastasid Väinjärvel ka kaks noort allveekütti. Kolmetunnilise püügi alusel tabasid nad 4,78-kilose haugi, kel pikkust 91 cm, väikese järve kohta „ülisuure latika“ – 70 cm pikkune kala kaalus 3,4 kg – ja peale selle veel viis linaskit. Ühe allveeküti isa püüdis samal ajal paadist ega saanud ühtegi kala…

Väinjärve selges vees on suhteliselt lihtne üles leida taimede vahel varjuvaid hauge ja linaskeid, kes nende poole vargsi ujuvat „musta varju“ ei oska karta. Nii kirjeldasid püügilt tulnud mehed veealust olukorda. Minu küsimusele, miks nad suuri ahvenaid ei jahi, vastati, et lihtsalt ei ole nii huvitav ja muidugi on seda liiki ka raskem jahtida…

Järelikult on Väinjärvel allveepüügi surve suur just taimestikulembestele kalaliikidele haugile ja linaskile, mõnikord tabatakse ka suuremaid latikaid.

Tõsi küll, olukord, kus tavakalastajad peavad vesise suuga pealt vaatama, kuidas allveekütid toovad veest järjest välja kopsakat saaki, tekitab tavakalastajate seas nördimust, õigem sõna oleks siinkohal vist frustratsioon.

Allveepüüdjate ja tavakalastajate vahelist vastuolu saagi ehk ressursi jaotamisel on märgata teistelgi hea läbipaistvusega veekogudel ja kergeid lahendusi siin oodata ei tasu. Lihtsaim tee – ärakeelamine – ei ole lahendus. Päevaste püügikoguste limiteerimine vahest aitaks, ent kindlasti leevendaks pingeid, kui kalade püügiõiguse tasud teeniksid noorkalade asustamist, asendamaks väljapüütuid…

Kokkuvõtvalt – esimesed meie hinnangud Väinjärve uurimistulemustele näitavad, et prognoos tulevikus ahvena ja särje ning latika püügivõimaluste osas ei ole murettekitav. Samas võib aga haugi ja linaski sugukalade järjekindel väljapüüdmine juba lähiaastatel nende liikide arvukust oluliselt vähendada. 

Väinjärve TOP 10

***

.