Jaht röövpüüdjatele Jägala ja Pirita jõgedel

On keeluaja teise päeva lõunatund. Istume Keskkonnainspektsiooni kalakaitseosakonna juhtivinspektori Aare Pai, Harjumaa büroo juhtivinspektori Erik Partsi ja vaneminspektor Silver Niguga Isuzu maasturis ning sõidame Jägala poole. Inspektoritel on kaasas vaadeldavate objektide kaugust fikseeriv binokkel, fotoaparaat süütõendite jäädvustamiseks ning öövaatlusseadmed. Tõotab tulla põnev päev ja öö.

Retk Jägala jõele

Kuiv suvi ja sügise algus annavad tunda – veetase jões on äärmiselt madal. Liigume jõe kõrget kallast pidi Linnamäe hüdroelektrijaama poolt mere suunas. Raagus lepavõsa tahab silmad peast kraapida.

Vaikust! All vee ääres askeldab keegi lendõngega. Inspektor Nigu kontrollib püüdja püügiõigust. Mehe „paberid“ – lendõngega püügi jaoks vajalik kalastuskaart – on olemas ja korras.

Pisut mere pool jääb silma järgmine kalastaja. „Siin võib olla probleem,“ sosistab Pai. Parts ja Nigu vaatlevad kalameest binokliga. Dokumente kontrollides selgub, et probleemi siiski pole.

Ehkki oleme liikunud väga vaikselt, arvab inspektor Parts, et sellise rabistamise peale oleks kogenud röövpüüdja juba ammu kodus. Istume autosse, et sõita Jägala jõe rippsilla juurde.

Rippsilla kõrval istub tänavakingades tonkamees. Parts tuvastab harrastuspüügiõiguse puudumise ning tabatu saab kutse Keskkonnainspektsiooni. Seal selgub tema karistus.

Karistuse osas arvestatakse mitmeid asjaolusid. „Kui näiteks püügivahendite ja -varustuse pealt on näha, et inimene on proff, kes ilmselgelt ei käi kalal aastas mitte üks kord, ja ta hakkab seletama, et on täna täiesti juhuslikult kalale sattunud, siis me tavaliselt hoiatusest ei räägi,“ selgitab inspektor Nigu.

Tonkamees rippsilla kõrvalt jääb Jägala jõel ainsaks patuseks. Siirdume Pirita jõe äärde.

Kaks lugu kurjusest

Teel Piritale jutustab inspektor Silver Nigu röövpüüdjast, keda inspektorite töö väga kurjaks ajas. „Saime infot, et rannikumeres Kersalu külas on keelatud võrk. Nägimegi varahommikul vees kummipükstega meest ja seadsime end ootele,“ räägib Nigu. „Varsti ta tuligi, võrgud käes ja kalad sees – paar kokre ja 12 lesta.“ Kui mees inspektoreid nägi, viskas ta kalad maha. Inspektorid aga said koleda sõimu ja vandumise osaliseks. „Ta nimetas end totaka süsteemi ohvriks ja hurjutas meid, et mis töö see selline on, mille tegijad võtavad temalt, töötult mehelt, raha ära.“

Muu hulgas väitis mees, et ta lihtsalt leidis merest võõra võrgu ja kavatses selle inspektorite kätte tuua.

Kui see jutt ei aidanud, kukkus ta inspektoreid ähvardama. Et tema tegeleb vaimsete asjadega ja kui teda kohe rahule ei jäeta, paneb ta inspektoritele peale needuse!

Inspektor Pai lisab omalt poolt, kuidas üks härra saanud dokumentide kontrollimise peale Pirita jõe Peterburi maantee silla juures nii tigedaks, et talle tuli kiirabi kutsuda. „Mees vihastas, karjus ja hakkas üle keha värisema ning kuna tal oli südameprobleem, kukkus ta lõpuks kokku. Vot mis võib kurjus teha! Lähed ja küsid rahulikult dokumente ja ta vihastab nii, et tuleb kiirabi kutsuda,“ vangutab Pai pead.

Pärastlõuna Pirita jõel

Siin, Peterburi maantee silla ümbruses on inspektoritel tihtipeale palju tööd, täna aga torkab silma vaid silla all jões vedelev toidupoe ostukäru. Keegi taksikoera jalutav proua kaebab, et Iru silla juures leidub alati röövpüüdjaid. Need pidada seal teinekord lausa püssi laskma!

Ümbrus binokliga üle vaadatud, lahkume.

Iru sillast peaaegu velotrekini kulgev kärestikuline jõelõik peibutab lõhelisi, aga ka röövpüüdjaid. Seekordsel kontrollkäigul midagi ebaseaduslikku ei tuvastata. Liigume jõekääru suunas, kus asuvad Pätsu aukudena tuntud sügavamad, lõhelistele meelepärased kohad.

Teel kohtame seljakotiga tüüpi, kes ütleb, et on tulnud niisama jalutama. Reegleid tüüp tunneb: „15. novembril keeld lõpeb, siis tulen kala püüdma!“ Kuu enne keeluaja lõppu mööda veepiiri luusimine tundub veider, kuid pole keelatud.

Inspektor Parts on märganud Pätsu aukude juures kõrkjates pesitsevat punase nokatsiga meest. Loomulikult on temagi tulnud lihtsalt loodust nautima. „Mis kala?“ imestab punamüts. „Ma lihtsalt jalutan siin.“

Sõidame üle Lükati silla, jõe teisele kaldale. Mõni minut binoklivaatlust, ning lepime kokku, et kohtume taas kell 23.00. Siis algab reidi öine osa.

Kloostri taga metsas

Laekunud info kohaselt käib keegi Pirita jõel, mitte kaugel kloostrist, öösiti toimetamas. Inspektor Parts tutvustab tegevusplaani: „Esmalt lähme vaatlema, kas jõel on liikumist. Kui on, jääme piirkonda jälgima, et tuvastada, millega on tegu. Kui piirkond on rahulik, veeskame paadi ja tragime jõe kuni Lükati sillani läbi.“

Kaome Partsiga jõe paremkaldal metsa, Nigu ja Pai lähevad vastaskaldale.

Maas on esimesed hallad, valitseb täielik tuulevaikus ja taevas passib täiskuu. Ühtäkki sosistab inspektor Parts, et vastaskaldal roostikus on keegi. Olime vist liiga ettevaatamatud – teispool jõge otse meie vastas süttib võimas lamp. Valgusvihk viskleb jõel siia-sinna ja põikab üle meie peade. Seejärel see kustub. Tuhat ja tuline!

Taandume kükakil ja poolkäpuli tagasi võsa vahele ja sealt kõrge kalda harjale. Tihe võsa ja jändrikud männid pakuvad siin kenasti varju.

Parts edastab sosinal telefonitsi kolleegidele infot. Võtame vastaskalda öövaatlusseadme abil luubi alla, kuid seal on kõik kui välja surnud. Öövaatlusseadmes avanev pilt meenutab seiklusfilmi.

„Kui neil seal mingi kahtlus tekkis, siis nad võivad saata oma kambajõmmid siiapoole jõge luuret tegema,“ sosistab Parts toeka männitüve tagant. Mõte sellest, et keegi võib tulla ja selja tagant malakaga kuklasse virutada, ei ole meeldiv.

Öine vaatlus tardunud olekus kestab ligi tunni. Siis saadavad Pai ja Nigu teate, et vastaskallas on „puhas“. Oeh!

Paadiga öisel jõel

Veidi pärast kella ühte öösel libiseb mootorpaat inspektoritega Pirita jahisadama naabrusest jõele.

Eesmärk on leida keelatud püügivahendeid ja need välja võtta.

Juba jõe esimese suurema käänaku juures, velotreki lähistel, ongi esimene võrk. Siis kümnemeetriste vahedega teine ja kolmas. Need on pandud jõega risti nii, et praktiliselt kogu jõgi on „kinni tõmmatud“.

Läheb sikutamiseks. Esimesest võrgust jõllitab inspektoreid poolteisekilone havi, teisest kolmene. „Korralikud suure kala püüdmiseks mõeldud võrgud. Võib öelda ka, et lõhevõrgud,“ hindab inspektor Pai. Ning kolmandas võrgus istubki vähemalt kümnekilone isane lõhe!

Kalad pääsevad tagasi jõkke, võrgud rändavad kinniplommitud kilekottidesse ning kuuluvad hävitamisele.

Kuuvalgele koorub veel neljaski võrk, mille paigaldamine on röövpüüdjatel pooleli jäänud.

„See on teada-tuntud koht. Siit oleme ka varem võrke välja võtnud ja võrkude asetus viitab samale käekirjale, millega on siin varemgi püütud,“ nendib inspektor Pai.

Jaht röövpüüdjatele on selleks korraks läbi. Inspektorid said korraliku noosi, aga see on kahe otsaga asi. „Ühest küljest on hea meel, et kalad said vabastatud, võrgud välja võetud ja jõgi taas vaba. Kurb on samas see, et sellised asjad siiski toimuvad,“ tõdeb inspektor Pai kell kolmveerand kolm paati kaldale vinnates.

***

.