Kalale! esitleb: Aivar „KukiMuki“ Sõrm, Saaremaa havikütt

Sõidame välja väikesest Kõrkvere sadamast ja võtame kursi lõuna poole. Puhub vaikne lõunatuul, algul paistnud päike läheb mitmeks tunniks pilve taha peitu. Oleksime võinud ka Muhu edelarannikule sõita, seal kala kindlasti rohkem, aga väiksemad, selgitab Aivar.

Paarkümmend minutit põristamist ja oleme esimeses püügikohas. Meri on hullult maas, heledamal paepõhjaga platsil väiksema lahe suudmes võib vett olla ehk poolde säärde. Aivar kinnitab, et sügisene suur kala just nii madalal passibki ja sügavamast ei ole mõtet proovima hakata.

Mitte just parim päev

Vaatan, kohalikul profil läheb esimesena otsa hõbedane Kuusamo „kilpkonn“. Juhindun põhimõttest, et mõistlik on samas paadis erinevaid lante proovida, kuni selle päeva eelistus veel selge pole, ja püüan Eppingeri taotud pronksiga. Pidada pilves ilmaga tegija olema, ütleb näiteks kuulus havikütt Rebaseonu.

Teeme kokku kümmekond viset, aga ei miskit. Aivar tõmbab mootori käima, läheme pealttuulekaldale lähemale. Sügavus on endine. Viis viset kumbki, Eppinger kipub sodi korjama. Panen otsa kergema landi, Eppingeri EvilEye, mida võib põhimõtteliselt vaid luupekseni vees vaikselt kerida. Ei miskit. Läheme järgmisse lahesuudmesse.

Ja nii mitu korda järjest, kuni Aivar ütleb siiralt, et no sellist jama pole tal veel olnud, et selle marsruudi jooksul poleks kala isegi näinud mitte. Fotograaf muigab vaikselt habemesse – ega ta esimest korda kuule kalameeste kurtmist, kuidas eile võttis siin hullu moodi ja üleeile ka, aga näe just täna ei võta.

Aivar lubab asja tõsiselt käsile võtta ja paneb otsa tundmatu liigendlandi, mille kohta ta isegi ei mäleta, kes selle talle andis, aga mis olla vahel tõeline päeva päästja. Ei miskit. Null. Nüüd põrutab Kuki jalaga vastu paadipõhja ja hüüab nii, nagu teine mees koera kutsub: „Peedu, peedu, peedu!“ Ikka ei miskit.

Vuriseme ainsasse kohta ümbruskonnas, kus põhjas ka rohtu on, ja nüüd lõpuks hakkab haug rabama. Esimese viskega saab umbes poolteisekilose Aivar, siis on minul kilone koll. Järgnevalt on pea iga viskega kala otsas, aga pika hambaga on see võtt, paljud lähevad kohe ära ja enamik on vaid mokaotsast kinni. Suurus on ka kehvapoolne, paati ei kannata õieti kedagi jätta. Rohus enamasti kilose kolli mängumaa ju ongi.

Tagasi sõites teeme veel paar peatust „kolliplatsidel“. Ei tea, kas on põhjus vahepeal pilve tagant välja tulnud päikses, aga nüüd me siit mõned võtud saame. Ettevaatlikud ja kaugelt. Lahti saavad nad ka, aga vähemalt näeme ka veidi ilusamat kala, silma järgi üle kolmekiloseid.

Aivar annab hiljem teada, et kõik tuttavad, kes tol päeval Saaremaal püüdsid, olla nullitanud. Samas, järgmisel päeval, kui tingimused justkui samad, nauditi jälle ilusat võttu. Võta sa kinni, milles asi!

Ridvad, rullid ja muu

„Päevikut küll ei pea, aga pakuks, et aastaringselt korra nädalas ikka kalale pääseb,“ ütleb Aivar. „Ja kui vahepeal miski auk tekkima peaks, siis lõikab nagu kreissaega – kohe tunned, et miskit kole olulist on täitsa puudu.“

„Esiteks, haugipüük merel ei eelda mingit tippklassi varustust ega pungil landikohvreid nagu proovireisijal,“ nendib Aivar. „Nii nagu konjaki puhul, võime siin eeldada, et viis tärni on etem kolmest ja VSOP on neist mõlemast üle. Ometi tuleb varustuse puhul vastu mingi piir, mille ületamine on pigem gurmaanitsemise teema ning millel puudub seos ratsionaalsusega. Püügivarustus on nagu tööriistakomplekt, mille käsitsemine peaks olema mugav ja lollikindel.“

Aivar püüab teistega võrreldes üsna lühikese ridvaga. „Pikkus võib ju mujal oluline olla, aga spinnalatt peaks eelkõige vastama püüdja füüsilisele konditsioonile,“ muigab ta. „Suht kõrendina olen sunnitud nentima, et näituseks mulle on ideaal selline peenike, keskjäik 2,2 m latt, testiga vahemikus 8–30 g. Pikema ridvaga saab küll landi mõne meetri kaugemale lajatada, samas kahaneb ridva pikkuse kasvuga võime lanti agressiivselt mängitada, nii et resultatiivsuse mõttes vast tulu ei tõusegi.“

„Kerge ja väike 2500ne rull ajab asja ära,“ jätkab Aivar. „Mina pole veel saare vetes kohanud isendit peale kolaka merikajaka, kes seda lõpuni tühjaks oleks suutnud joosta. Nii ridva- kui rullivaliku suurim oht tundub peituma nii tuntud kui ka tundmatute tootjate odavama otsa pakkumistes, kus paljud asjad oleks valmistatud nagu ühekordseks kasutamiseks.“

Kokkuvõttes taandub ridva ja rulli sobivuse kombinatsioon nende klappimisele nii omavahel kui püüdjaga. „Õige valiku oled teinud siis, kui pärast pikka püügipäeva pole lihastes märkigi väsimusest ja riistad on jätkuvalt lahingukorras,“ nendib Aivar. Vaadates otsa igavikulistele küsimustele „trossiga või ilma“ ning „nöör versus tamiil“, liigitaks Aivar need vaidlused pigem maitse kui paremuse teemaks. Mõlemal alternatiivil on omad plussid ja miinused ning lõpptulemusena võiks tema meelest välja kuulutada sõbraliku viigi. „Kuid ei maksa liigselt peenutseda kasutatava nööri/tamiili läbimõõduga,“ hoiatab ta. „Võtmisi see arvestatavalt ei mõjuta, küll aga katkeb peenem materjal kordades sagedamini. Mitte kala jõul, aga püügiga ikka kaasnevate muude vigastuste tagajärjel. Ma pakuks, et meie vetes ei olegi nii suurt kala, kes oleks suuteline ka suht peenikest standardvarustust ära lõhkuma. Pigem vaatab süüdlane vastu peeglist ja põhjuseks enda liiga jõuline käitumine, siduri reguleerimatus või täkked tamiilis.“

Kõige õigem lant?

„Tuleks anda endale aru, et kogu hiiglaslik landivalik ei ole mõeldud mitte niivõrd kaladele kui virvatulukestena kalameestele,“ nendib Aivar. „ Praktikas püüab ju enamik pakutavast landivalikust ja seda suurema osa tervest hooajast. Põhimõttelised vahed tulevad sisse landitüüpides sõltuvalt vee temperatuurist ja vähemad vahed värvivalikus tulenevalt muutustest valgusrežiimis. Ehk siis suhteliselt sooja veega toituvale kalale selga istudes ei ole tõepoolest vahet, millega püüda, sest toimibki „ukselingi efekt“. Nendes oludes toimetage lihtsalt selle landiga, millega olete harjunud ja mis peamine – mille sisse te ise usute.“

„Küll aga läheb lugu keerulisemaks jaheda veega, mil haug säästurežiimil ja ei torma haarama kõike, mis liigub,“ jätkab Aivar. „Siis võiks landikastist valida passiivsema omamänguga landitüübid ning muuta ka enda kerimise ja mängitamise stiili oluliselt rahulikumaks. Ma ise kasutan püügil tavaliselt ühte konkreetset lanti ja üldreeglina neid päeva sees vahetama ei kipu. Vahel, kui tajud, et kala on olemas, aga millegipärast passiivne, tasub katsetada lihtsalt värvivahetustega või ärritusvärvidega.“

„Küll aga tasub landivahetusega kindlasti eksperimenteerida jahedas vees ja muutuvas ilmastikus, nagu nüüd, hilissügisel,“ soovitab Aivar. „Sellistes oludes on korduvalt ette tulnud 10:0 seeriaid ühe või teise landitüübi ja/või värvi kasuks, mis olemuslikult peaksid kõik antud tingimustega sobima. Mis paneb nendes oludes haugi ahnelt haarama üht ja ignoreerima teist, jääb vähemasti mulle mõistatuseks. Haugi landieelistus võib muutuda ka püügipäeva sees tulenevalt ilmastikuolude vaheldumisest. Piisab, et tuul pöörab mõnikümmend kraadi ja seni end hästi näidanud peibutis jäetakse rahule ning asutakse ründama varem ärapõlatut.“

Kust haugi otsida?

„Haugipüük ja kinnisvaraäri on selles mõttes sarnased, et siin loevad põhiliselt kolm asja: asukoht, asukoht ja asukoht,“ tõdeb Aivar. „Tegelikult asi päris nii üheülbaline muidugi ei ole, väga olulist rolli püügi edukuses määravad ka ilmastikutingimused. Ses mõttes kipub kalaõnne ära määrama nii ilmastik kui oskus haugi laiast merest üles leida, siis tuleb tükk maad tühja vahet ning alles lõpuks varustus ja püügitehnika.“

„Haugi levik laiemas plaanis sõltub eeskätt söödabaasi olemasolust ja viimase rändamisest, osaliselt ka kudealast,“ kinnitab Aivar ja toob paralleeli külajoodikuga, kes end kunagi poe trepist väga kaugele ei veereta. „Rusikareegel oleks selline – mida sopistunum kaldaäär koos rohkete varjatud lahtedega ja saarte/rahudega, seda parem. Hooaja alguseks mais kipub kala paiknema põhiliselt just taolistes siselahtedes või suudmetel, kaugemalt merelt ei tasu sel ajal teda otsida. Mida soojemaks läheb vesi, seda väljapoole asutab end ringi ka haugi põhimassiiv. Mingi osa kaladest jääb küll ka aasta läbi soppidesse toimetama, aga suvel kipub seal domineerima pigem järelkasv kui tõsised püügiobjektid. Südasuveks asutab juba kaelakandev haug end laiali mööda piki rannikuääri ja meres olevate seljandike/rahude ümbruskonda ehk sel ajal tasub teda otsida kogu sobiliku ranniku piirkonnast ja lähiümbrusest.“

Sügisel, vee jahenedes pöördub koloniseerimise protsess tagurpidi ja haug asub end jälle „poe trepile“ lähemale nihverdama. Tasub arvestada, et külmal ajal võivad üksikud võtuhetked mahtuda ühte pooletunnisesse perioodi päeva sees.

Püügisügavus varieerub hooajaliselt veidi, kuid mitte põhimõtteliselt – külmal ajal kipub see jääma sinna 1 meetri kanti, suvel tavatseb haug veel oluliselt madalamal kõhutada. „Külmal ajal eelistab ta rohuga kaetud lahepõhju – mudakate tundub üldse olema out ja liivapõhi vastuvõetav piiratud ajahetkedel,“ selgitab Aivar. „Soojas vees istub haug „väljas“ kalda või seljandike veerel ning heledatel platoodel, mille pind paene ja kivine. Üldse tundub, et haug eelistab avamere ääres paikneda suht kindlas sügavuses, millel on oma iseloomulikud põhjaomadused. „Sees“ need reeglid nii reljeefsed ei ole, kala paiknemine varieerub nii territooriumil tervikuna kui sügavuse lõikes.“

Aivar ei tähelda olulisi hooajalisi erisusi saagikuses ega kala suuruses. Kui kudejärgne paast on ka olemas, siis hajub see kude enda üldpikkuse varju ehk ikka on meres keegi, kes veel süüa tahab või kes juba jälle süüa tahab. Kesksuvine kuumus ei pane haugi niivõrd dieedile kui pigem lihtsalt asukohta ja söömarežiimi muutma. Sügiseti vaheldub ablas toitumine pikkade mäletsemispausidega, mistõttu selline keskmine saagikus kipub kokkuvõttes sõltumata aastaajast olemagi suht sarnane.

Kindlasti on selle rööveluka aktiivseim toitumisaeg sooja veega hommik ja õhtu, jahedamal ajal aga nihkub see pigem päeva poole. Kokkuvõttes on havipüük resultatiivne terve hooaja vältel ka päeva keskmes, vastunäidustatud on ainult täieline tuulevaikus kesksuvises päikeselõõsas.

Püügitehnika ja ilm

Kui eelnevast jutust jäi mulje, et kõige olulisem on oskus olla õigel ajal õigel kohal sobiva landiga, siis kõigest sellest kipub kohati veel ikka väheks jääma. Landipüük ei tohiks olla monotoonne pidumine/lohistamine, vaid peibutis tuleb vees „elama panna“. Kasutada võib selleks kõikvõimalikku pähetulevat arsenali alates ebaühtlasest kerimisest, jerkimise imitatsioonist ja stoppamisest. „Haugipüük võiks olla väga agressiivne tegevus,“ soovitab Aivar. „Piirkonnas, kus kontakte pole olnud, ei maksa end ankrusse seadagi. Otsingutel peaks paat olema pidevas liikumises ja paatkonnal käed loopimisega tegevust täis. Mõni vise ja kui elumärki ei ole, kohe paat loopimisulatuse võrra edasi. Ja kui piirkond tervikuna elu ei näita, pole mõtet sinna ka aastaaegade vaheldumist ootama jääda, vaid kurss uutele platsidele.“

Kohas, kus kala on end aga näidanud, tasub keskenduda territooriumi põhjalikumale läbikammimisele või taaskülastusele mõne aja pärast, kui haugid on naasnud oma varitsuspositsiooni. Niiöelda ühe koha peal tasub püüda kevadel ja sügisel, kui kalad asuvad ja liiguvad samal piiratud territooriumil, suvi aga tähendab üldreeglina pidevat otsingut.

Näilistelt sarnastes ilmastikuoludes võib haug käituda diametraalselt erinevalt. „Ei ole olemas kindlaid võtu- ega paastuilmu, on vaid hästi või halvasti mõjuvad eeldused,“ nendib Aivar. „Püsiv ilmastik on üldreeglina etem muutuvast ning see hõlmab endast enamikku loodusnähtustest. Põhjuseks ilmselt, et enamike muutustega kaasneb haugil ka vajadus end meres ümber positsioneerida ja seni jääb einetamine lihtsalt tahaplaanile.“

Nii nagu inimestelegi, on haugile tuul hea soojaga ja kehv külmaga. Sestap võib leige veega püüda tuulepeal kuni sinnamaani, kus liiv ja setted vee päris paksuks teevad. Jaheda veega paikneb haug ringi varjuküljele. Tuule suund ise ei ole nii oluline nagu vanasõnad väidavad, tähtis on pigem tema olemasolu ja stabiilsus. Pideva keerutamisega kipub kaasnema ka isutus, täielik tuulevaikus tundub olema kõige kehvem püügiolukord üldse (erandeid on küll alati).

Päike on pire parem kui pilvisus, stabiilne veeseis etem tema muutusest. Üks väheseid erandeid tundub olevat äike, mille saabumine toob üldreeglina kaasa haugi agressiivsuse hüppelise tõusu.

***

Kuki „kiiksud“:

• Kalapüügi edukus on mingis seoses ennete ja kohustuslike rituaalide täitmisega. Nii jälgime kalale minnes alati metsloomade esinemist teel. Nende täieline puudumine, samuti eriti suurte isendite nägemine nagu põdrad ja hirved, ei ennusta head. Küll aga võite korralikus kalasaagis kindlad olla, kui üle tee lippab kits, rebane või jänes.
• Kõige kindlam viis kalaõnne peletamiseks on merele kalatoidu kaasvõtmine, olgu selleks kas või üksainus kuivatatud särg.
• Esimest püütud kala ei tohiks kunagi tagasi lasta. Sageli järgneb sellele pikk paus või kiduravõitu võtupäev.
• Kui kala üldse ei võta, võib teda selleks meelitada valjuhäälse manamisega. Sobivad sellised hüüdlaused nagu „Püüa nigu Surnumeres!“ ja „Mine või Rimi poodi!“. Päris viimases hädas on sageli tolku olnud ka kolm korda jalaga vastu paadipõhja põrutamisest.
• Kole oluline on ka kohalike vetepuuslikega läbisaamine. Viimastele tuleks alati kallata tilgakene rohkem kui iseenda suhu.

Päris kollid ja haugi arvukus

„Tundub, et suurt ja tõsisuurt kala on siinsetes vetes oluliselt vähem kui naabrite juures Soomes. Kas vahe on toitumistingimustes või geneetikas, ei oska kosta,“ arutleb Aivar.

„Haugiküti unelm on ilmselt astumine „10 kilo“ klubisse ja pean kohe tunnistama, et minul on see piir (seni) tabamata. Olen küll visuaalselt meres näinud paari isendit, kes selle mõõdu tõenäoliselt välja andsid ja ühe sarnasega ka kunagi rinda pistnud, kuid ebaõnnestunult.

Püüdes hinnata haugipopulatsiooni arvukuse ja vanusegruppide järgi, torkab silma aastast-aastasse korduv trend. Massiliselt on kogu aeg esindatud alla kiloste isendite klass, mis tekitab ootuse, et vaat järgmistel aastatel hakkab alles nalja saama. Aga ometi osutub see alt väga laia võraga haugipuu üllatuvalt armetuks tipu poole sihtides. Vähegi kõrgemasse vanusesse jõudmine tundub haugi puhul nii haruldane, et annab jätkuvat tunnistust nii kõrgest püügikoormusest kui looduslike vaenlaste rohkusest.

Ja kui mõni merelaht näeb hooaja kõrgpunktis püügiliikluse vaatevinklist välja nagu Tallinna kesklinn ning kaasa võetakse kõik mis landi otsa tuleb, siis kanname ka meie harrastajatena osa vastutusest haugivarude jätkusuutlikkuse eest. Isiklikust vaatenurgast oskan nentida, et aasta-aastalt väljapüütud isendite arv kipub olema pidevas tõusutrendis, aga paadis maale jõuab neid üha vähem.“ 

Kuki Koslepist:

„Koslep ehk mandrimeeste ja saarlaste mõnus jõukatsumine on hea näide sellest, kuidas lihtsalt tahtmise ja pealehakkamisega on võimalik harrastuskalastust mitmekesistada,“ pajatab Aivar. „Sündis see üritus sügiskaamose ajel jee.jee internetikeskkonda (kalale.ee – toim) surutud meeste kemplemisest teemal, kes on ikka kõvem haugipüüdja, saarlased või mandrikad. Ideest teostuseni läks aega paar nappi nädalat ja tänaseks on sellest saanud juba traditsioon, sellesügisene üritus kandis järjenumbrit 15.

Eks see paremuse teemal hammaste teritamine ja aasimine käib tänase päevani aga sisemuses on vast kõik osalejad jõudnud sarnase tõdemuseni, et harrastajatena oleme kõik üsna ühepikkused, sõltumata elukohast. Mõned on hasartsemad, mõned tõsiusklikumad, aga laias laastus esindab Koslepi seltskond ikkagi kogu seda lõbukalastajate kirevat vennaskonda, nii nagu ta tervel Eestimaal olemas on.“