Tõsi, paadisõidu takistamine pole küll väga tõsiseltvõetav probleem, sest samamoodi segavad mootorpaadiomanikke täisgaasiga mööda jõge kihutamast tonkamehed, keda on Emajõe kaldad täis. Ei saa ju nõuda, et paadimeeste huvides lapaku teised kalamehed oma põhjaõnged kokku ja ärgu enam jõe kaldale oma nägu näidaku.
Küll aga tekib mõrdade arvu ja paiknemist vaadates loogiline küsimus: kas kala ikka oskab oma teekonda planeerida nagu slaalomirajal ja pääseb rände ajal piisavalt paljudest mõrdadest mööda? Osa harrastajaid ja ka kutselisi kalamehi arvab, et mõrdadeta oleks Emajõe kalarikkus hoopis teisel tasemel...
Kutselistel ja harrastajatel sama küsimus
Võrtsjärve kalur Raigo Vare nendib, et suurt ja ilusat Peipsi latikat satub tema ja kolleegide püünistesse aasta-aastalt aina vähem, tänavu oli seis eriti nutune. Selle põhjuseks peab Vare nimelt seda, et Peipsist kuderändele Võrtsjärve siirduv kala ei pääse tihedatest püünistest mööda ja püütakse kõik välja.
Ka harrastajad on seda probleemi oma esindusorganisatsioonis lahanud. Eesti Kalastajate Seltsi (EKS) juhatuse esimees Jaanus Tamkivi ütleb, et septembri lõpul kogunenud EKSi nõukojas moodustatud õigusloome töörühmas arutati Emajõe mõrdade teemat ja lisati see probleemide nimekirja, millega on vaja kindlasti edasi tegeleda.
„Kalade rände ajal Emajõel liikudes tundub kalastajatele, et püügile seatud mõrdade arv ja paigutus jões ei jäta kaladele piisavalt palju võimalusi läbipääsuks,“ ütleb Tamkivi. „Mõrrad on paigutatud liig väikese vahemaa järel ja sageli on valdav osa jõesängist püünistega suletud.“ Tamkivi kinnitab, et EKS-l on plaanis uurida kalateadlastelt, kas tänane püügikoormus Emajões on arukas ning tagab kalavarude säilimise ja maksimaalse saagikuse ka edaspidi või oleks vaja mõrdade arvu ja paigutust jões korrigeerida. „Nagu ütlevad harrastuskalurid, kes Emajõel liiguvad – see on väike ime, kui kala suudab kogu selle „slaalomi“ ära teha ja lõpuks ka järve välja jõuda,“ lisab Tamkivi.
Kutselised mõrrapüüdjad
Nelikümmend aastat Emajõel mõrdadega püüdnud kutseline kalur Mati Paju ütleb alustuseks, et kala on üldse vähemaks jäänud, eeskätt nende piirkonnas. Pajul on püügil kaks mõrda Praaga kandis. Igatahes seda, et mõrrad kalarikkusele hävitavalt mõjuvad, ta ei arva. Püügikoormus on ju üldse suuremaks läinud, selliseid tonkameeste horde, kes tulevad lausa teisest Eesti otsast ja Lätistki, vene ajal ju polnud. Ja liiklus on jõel nädalavahetustel vaat et sama tihe nagu Tallinna-Tartu maanteel.
„Kalarohkus käibki perioodide kaupa,“ selgitab Paju. „Enne 1975. aastat oli samamoodi, latikas oli mõõdus kilo-poolteist, siis ta kasvas vahepeal täis ja 90ndate algul tekkis buum, kus alla kahe kilo latikat polnudki. Nüüd on jälle mõõnaseis, latikas on peenemaks jäänud.“
Paju ütleb, et kui tal oli parematel aegadel Emajões 16 mõrda, siis nüüd püüab ta seal ainult paari mõrraga. Pole lihtsalt mõtet, kilost latikalipsu ei taha keegi osta. Emajõe alamjooksul on püüdjaid kordades vähemaks jäänud, mõrdu on Paju hinnangul ülevalpool rohkem.
Emajõe kaldal Haaslavas kalakasvatust pidav Riina Kalda ütleb, et mõrrapüük pole tema põhitöö, pigem teeb ta seda hobi korras ja kala saab ka väikestes kogustes. Ka nende kandis, Haaslaval, Mäksal ja Luunjas on kutselisi püüdjaid vähe, seetõttu ei ole mõrdade arv probleem, mis võiks takistada kalade rännet või paadisõitu. „Pigem on meie mure see, et mõrdade kallal käiakse matti võtmas,“ nendib ta. Sama kinnitab ka Mati Paju – ei lähe mööda ühtki aastat, kui tal poleks mõrdu lõigutud. Ahja jõel olevaid mõrdu lõigatakse puruks koguni kolm-neli korda aastas.
Mõrrapüügi võimaliku keelamise vastu on mõlemad, nii Riina Kalda kui Mati Paju. „See võiks ikka jääda,“ ütleb Kalda. „Kui mõnel pool on mõrdu liiga tihedalt, ehk tasuks nendevahelist kaugust suurendada?“
Paju täiendab: „Alati on ju püütud. Probleemid on mujal kui mõrrapüügis.“
Teadlane ei näe probleemi
Tuntud kalauurija Meelis Tambets ütleb, et kui viimase kalade märgistamise põhjal tehtud uuringu põhjal hinnati, et vaid 10% kaladest jääb Emajõel rändel mõrdadesse, siis nüüd võib see arv olla isegi 5%. „Mõrdade arv väheneb, sest kõik, millele luba antud, pole püügil,“ selgitab ta.
Tambets seletab seda, et kala on suhteliselt vähe ja peenike, samuti kala erinevate põlvkondadega, mis liiguvad lainetena. Varsti peaks jälle tugev põlvkond peale tulema. „Mina ei usu, et asi paremaks läheks, kui mõrrapüük ära keelata,“ ütleb ta. „Püügisurve ei ole suur ega kahjusta varusid. Mõrralubade arv on olnud stabiilne ja meie põhimõte on, et seda ei suurendata. Minu meelest on mõrdade süüdistamine kalavaesuses pigem natuke linnalegendi moodi.“ Lisaks on ju kutselisele kalapüügile seatud täiendavad piirangud: see on aastaringselt keelatud Suure Emajõe lähtest kuni Jõesuu maanteesillani ja Võrtsjärves Emajõe muulide vahel.
„Mõrrapüüki kui traditsioonilist püügiviisi on Emajõel harrastatud aastasadu,“ ütleb Tambets. „Ma arvan ka, et juba lähemas tulevikus hakatakse saama palju paremaid saake – viimastel aastatel oleme projekti Happy Fish raames teinud korda latika kudealasid, Emajõe vanajõgesid. Nende piirkondade kalastajad on juba märkinud, et kala on juurde tulnud.“
Mõtleme veel?
Kalateadlase optimismile vastandub mõnegi kirgliku kalastaja arvamus, mis seab märgistamismeetodi kasutamise kalade rände uurimisel kahtluse alla. Asi see siis pole kutselisel kaluril märgistatud kalad tagasi lasta ja nii olukorda paremana näidata, küsiks siinkohal pessimist.
Kui ka teadlane Tambets möönab, et viimane uuring, kus märgistati 10 000 latikat, viidi läbi seitse-kaheksa aastat tagasi, ehk oleks siis nüüd ülim aeg teha uus uuring? Ja et hajutada igasuguseid kahtlusi ning tagada uuringu maksimaalne läbipaistvus, istuda enne selle läbiviimist maha koos harrastajate ja kutselistega?
Ka pärast uuringu läbiviimist poleks paha jälle koos tulemusi analüüsida ja arutada, kas on vaja mõrdadega midagi ette võtta või ei. Variante on ju mitu: kui kõik on korras, pole vaja aegade jooksul välja kujunenud toimivat süsteemi torkida. Aga saab ka näiteks tõsta mõrdade minimaalset vahekaugust praeguselt 250 meetrilt näiteks 500-le. Või kui selgub, et olukord on üle ootuste hull, lõpetada mõrralubade väljaandmine Emajõele ning pakkuda seni ajaloolise püügiõiguse alusel püüdjaile kompensatsiooniks teisi püügikohti.
Lõppeks võib igasuguse võrgupüügi siseveekogudes üldse ära keelata, nagu Leedu seda hiljaaegu tegi. Ainuke tingimus on, et otsus põhinegu teaduslikel uuringutel ja analüüsidel, mitte emotsioonidel.
***
Luba on antud 70 mõrrale
- Peamiseks kutseliste kalurite püügivahendiks Suurel Emajõel on ühe tiivaga mõrd ning nende püügivahendite kasutamiseks lubatud piirarv on 59.
- Suurel Emajõel on lisaks ühe tiivaga mõrdadele lubatud kasutada 9 ääremõrda suu kõrgusega kuni 1 m, 2 avaveemõrda, 7 kaldanoota ja 11 nakke- või raamvõrku.
- Need püügivõimalused kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ja jaotatakse kutseliste kalapüüdjate vahel ajaloolise püügiõiguse alusel ning ei ole viimastel aastatel oluliselt muutunud.
Statistika näitab väljapüügi kasvu
„Aluseks võttes viimase viie aasta kalapüügistatistikat, võib öelda, et Suurel Emajõel püütakse kutseliste kalurite poolt aastas enam kui 21 tonni kala,“ selgitab põllumajandusministeeriumi kalapüügikorralduse ja andmete analüüsi büroo juhataja Gunnar Lambing.
„Aastate jooksul on kutseliste kalurite poolt püütud kala hulk kasvanud enam kui 40%. 2010. ja 2011. aastal püüti 15–16 tonni aastas ning 2013. aastal 21,4 tonni. Eeldatavalt võivad kalurid 2014. aastal selle püügikoguse ületada. Suuremal hulgal kala püütakse kevadel märtsis ja aprillis ning sügisel septembris ja oktoobris. Kalapüügi mahu suurenemise põhjustena võib tegemist olla nõudluse suurenemisega ja sellest tuleneva kalapüügi suurema tasuvusega ning suhteliselt stabiilse võimalusega peret toita.“
Mõrraga püütavad kalad
Peamisteks sihtliikideks kutselisel kalapüügil ühe tiivaga mõrdadega on läbi aastate olnud latikas, mis moodustab üle 80% kogusaagist.
Särje kogus on aastati kõikudes olnud keskmiselt 9,2% ning haugi kogus 4,3 % ühe tiivaga mõrdade saagist. Umbes samas proportsioonis püütakse kala ka teiste püügivahenditega.
Muude kalaliikide osa püükides on eeltoodut arvestades suhteliselt tagasihoidlik: säinas (2,8%), linask (1,6%), nurg (0,94%), koha (0,77%), ahven (0,65%), kiisk (0,3%), luts (0,2%). Mõrdadesse jääb aegajalt ka väikeses koguses angerjat.
Allikas: Põllumajandusministeerium
***
Kommentaarid (0)