Kuhu püüdma minna?
See on loominguline küsimus. Ei saa öelda, et siiad ootavad kalameest nende või teiste koordinaatide peal. Mõne koha peal on kala koos, mõne koha peal rohkem laiali. Hea lollikindel koht siiapüügiks on Rebaseonu sõnul Tallinna laht ja eriti selle läänekülg Katariina kaist kuni Miinisadamani: „On mitu positiivset faktorit, miks siiga seal nii palju leidub. Esiteks, seal on valdavalt liivapõhi paljude astangute ja rantidega – siiale meeldib astme all augus olla. Teiseks, siig toitub põhjaloomakestest, tema lemmiktoit on harjasliimukas. Tallinna lahes keerutavad suured laevad siiale regulaarselt põhjast sööki üles, eriti rantide ja kaiservade juures.“
Rebaseonu teab, et sügavus, kust siiga otsida, on 4–9 meetrit. „Madalamas teda ei ole, sügavamast aga on raske kala üles leida.“
Millal püüdma minna?
„Sügisel tasub siiapüügile mõtlema hakata, kui veetemperatuur on langenud alla 8 kraadi, püüda saab talv läbi. Kevadel maksab püüda, kuni vesi on alla 12 kraadi,“ õpetab Rebaseonu. „Sügis on pirtsakas aeg, eriti oktoober oma tugevate tuultega. November on tavaliselt ilusam.“
Tuuled on olulised. „Püügiks ideaalne ilm on, kui tuul on kaks-kolm päeva puhunud põhjakaarest tugevusega mitte üle 10 m/s. Püügipäeval võiks tuul olla ka põhjakaarest. Väiksema paadiga on kalamehel hea püüda tuulega kuni 4 m/s, suuremaga vahet ei ole, aga 7-8 on mugavuse piir.“ Rebaseonu sõnul kannatab ka lääne- ja idatuulega püüda, aga lõunatuul ehk maatuul on halb valik – püüda on sellega ehk mugav, aga sügisel jääb saak kindlasti nigelaks.
„Sügisel ei ole mõtet püüdma minna varahommikul, pigem lõuna paiku, 11–16. Kevadel on samamoodi, aga võib ka õhtuni välja püüda. Kui päike üsna madalal, siis siig ei kipu enam võtma.“
Päike ja vihm ei ole segavad faktorid, Rebaseonu on siiga saanud iga ilmaga.
Milline ritv ja rull valida?
Selgub, et siiga saab püüda täitsa tavalise spinningukomplektiga. Rull mõõdus 3000–4000, ritv võiks olla mitte väga jäik, pigem pehmemapoolne, testiga näiteks 10–30 g. Kui püüda testiga 14–40, peaks pealiiniks olema tamiil, mis pehmendab kalaga madistamist. „Siig ahmib sööda üsna sügavale ja kui ritv on liiga jäik või nööriga haakida, võib õrnal kalal sisikonna välja tõmmata,“ õpetab Rebaseonu. „Ja kindlasti ei tohi haakida. Kui tahad kätte saada kõik kalad, kes otsa jäävad, siis on sellised asjad määravad.“
Rakendus on lihtne
Siiga püütakse üsna lihtsa, ühe lipsuga libiseva tinaga rakendusega. Lips võiks olla u 50 cm pikk, Rebaseonu kasutab materjaliks tamiili mõõdus 0,18–0,2 mm.
„Konks pigem väiksemapoolne – nende numeratsioon on eri tootjatel erinev, näiteks Owneri nr 7 sobib hästi. Siig on ahne kala, sööb kõike ja hooga, kuid konks peab suhu mahtuma.“
Tinana kasutab Rebaseonu lapikuid libisevaid tinasid, vaiksema ilmaga 30 g, tuulisemaga 50 g.
Sööt ja sööda paigaldamine
Konksu otsa läheb sõnnikuuss, poest ostes nr 3. „Mõned panevad eelmisel õhtul ussidele sekka küüslauguviile. Ise pole erilist vahet võtu aktiivsuses tunnetanud. Tähtsam on vast ikka õigel ajal õiges kohas olla,“ ütleb Rebaseonu.
„Konks võiks olla kidadega, ent ussi võib tõmmata ka sõlme peale, peab paremini. Konksu kumer osa ja teravik jäävad ussi seljast välja samal kombel, nagu aetakse tinapeaga konksu otsa silikoonlanti – uss jääb konksu otsa sirgelt. Nii hakkab siig kõige paremini otsa ja kalameest ei hakka tüütama Tallinna lahe uus kuningas mudil.“
Kuidas püüda?
„Kui sööt vette visata, tuleb jätta liin ridva otsast kergelt longu nii, et siial oleks kugistamise hetkel mugav neelata ja ta ei tunneks vastupanu. Kellukesi ega muid indikaatoreid pole mõtet kasutada – siig on ikkagi lõheline ja kui ta tunneb, et midagi on valesti, hakkab tal väga kiire ja tal pole sellega muret, et kalamees aru ei saa, et kala otsas,“ muheleb Rebaseonu. „Võib-olla paarisajagrammise võtt võib märkamata jääda, aga neid me ju püüdma ei lähe.“
NB! Paadi ankurdamine
Rebaseonu kinnitusel on see üks siiapüügi tähtsamaid osasid: „Kindlasti peab olema kaks ankrut. Paadil kogumassiga üle tonni ei sobi enam kasutada vihmavarju tüüpi ankrut, vaid see peaks kindlasti olema Bruce-tüüpi, nn sahkankur. Väiksema kummipaadiga pole vahet, võid kasutada ka kaht telliskivi.“
Rebaseonu toonitab, et tähtis on saada paat püügiala suhtes täpselt paika ja ankurdamine peab olema läbi mõeldud: „Hea ankrunurk on 30 kraadi. Üks ankur tuleb lasta ahtrist vette, liin täiesti lõpuni välja ja siis lasta eest ankur sisse, tõmmates tagant niikaua peale, kuni paat jääb täpselt paika. Püügi mõttes küll kõige ebamugavam, aga paadi stabiilsuse mõttes kõige parem on, kui paat jääb ahtriga tuule poole.“
Kala otsimine
„Kaks varianti: kui oled kindel, et koht on õige, siis võid tund aega istuda ja oodata, kuni kala jõuab su paadi juurde. Kui aga otsid kala ja veerand tunni jooksul mitte midagi ei toimu, siis tasub ankrud välja võtta ja otsida järgmine koht,“ õpetab Rebaseonu.
Tema sõnul tulevad kasuks igasugused elektroonilised abimehed. „Kui paadi platoo peale keskele ankurdad, pole vahet: igaüks viskab erinevatesse suundadesse oma kolm ritva sisse ja siis on näha, kust kaarest kala tulema hakkab. Aga kui otsid astanguid, kus läheb näiteks kahelt meetrilt kuue peale, on GPS-i ja merekaardi järgi hea ennast täpselt õigesse kohta ankurdada.“
„Siiga ei pea püüdma nii, et viskad õlast ära ennast,“ ütleb Rebaseonu, ja näitab oma magusaid kohti Kataka ja Miinisadama vahel. Vahemaad ei ole pikad – kui ühes kohas kala ei võta, ankurdad ennast vaid sada meetrit eemal uuesti sisse ja oledki uues ja samuti potentsiaalses püügialas. Tuleb vaid tähele panna, et kala taga ajades Miinisadamale ega laevateele liiga lähedale ei satuks.
***
VÄLDI LIPSU SASSIMINEKUT!
„Kuna tina on raske ja lips ei kaalu midagi, siis suure tõenäosusega uss läheb ümber pealiini sassi,“ räägib Rebaseonu. „Kui viskel ei lähe, siis vees otse alla kukkudes võib ka ümber liini keerutada. Mina teen nii, et viskan rakenduse välja ja siis järk-järgult, hästi õrnalt pidurdan tina langemist vees. Tina tuleb siis lipsu eest ära. Teine asi – kui rakendus on põhja kukkunud, siis teades, kui pikk mu lips on, kerin õrnalt tina enda poole, lipsust eemale. Seda ei tohi palju teha ja järsult ka ei tohi, sest muidu on sul jälle lips ümber pealiini. Kui liiga palju tõmbad, võid sodi konksu külge tõmmata. Muidu istud ja ootad oma 15 minutit, kerid välja ja tõded, et... Kui neli korda nii teed, on tund raisus.“
KUIDAS PASSIIVNE KALA VÕTMA SAADA?
„Kui kala on passiivne, siis tasub püügi ajal iga viie minuti tagant 30–40 cm hästi pehmelt sisse kerida. Kui oled mudase põhja peal, siis seda teha ei tasu, aga liivapõhja peal tõmbab see veidi liiva põhjast üles ja kui siig on all, siis ta tuleb vaatama, mis seal jälle toimub. Niimoodi vaikselt sisse võttes pidevalt, võid täitsa paadi alt kala saada.
Siig on parvekala, kui üks käes, siis on neid seal rohkem.“
KUIDAS TEHA SIIAÄKIST?
Kõige parem on süüa värsket siiga otse paadis. Siig tuleb fileerida, lõigata fileest õhukesed viilud ja panna need plastkarpi koos soola ja sibulaga. Võib lisada veidi tilli, oliiviõli ja näpuotsaga suhkrut.
Raputada kaanega karbis 5–10 minutit. Tulemus – mmm...!
***
.
Kommentaarid (0)