Väike, aga väga kallis

Eellugu Tartu haiglas

Mu käsi oli sidemetes ja meenutas lumememme. Mõne aja pärast saabus kirurg, et selgitada, mida minuga operatsiooni ajal tehti. Ühtlasi jõudis kätte ka hetk, mida olin kartnud kõige rohkem – sidemete vahetamine. See oli see hetk, mil ma nägin oma sõrmedeta, viie paki niidiga hakklihamassist kokku lapitud kätt... Ning ainus mõte minu peas kõlas – ma olen nüüd invaliid!

Õnneks hakkasid mind juba samal päeval haiglas külastama lähedased sõbrad ning see tõstis mu tuju oluliselt. Minusse oli ühtäkki süstitud nii palju positiivsust ja tahtejõudu, et suutsin unustada halva ja mõelda ainult eesolevale. 

Iga päev, mis möödus haiglas olles, tundsin üha suuremat tungi kalale minna. Tagatipuks sain ühel heal päeval palatikaaslasteks kaks Elva kandist pärit kalameest, kellega kolmekesi sai siis kalamehejutte pajatatud.

Möödusid päevad, nädalad ja jõudiski kätte see päev, kui haiglast välja sain – 28. veebruar. Sildadest üle sõites ja nähes, kuidas mehed kala püüavad, vesistasin suud. Lootsin ka ise kunagi veel kalale pääseda.

Ise tehtud, hästi tehtud

3. märtsil saadeti mind Tartusse proteesimeistri juurde, kes valmistas mulle plastmassist lahase. Teel koju mõtlesin, kuidas saaks sellega ometi kala püüda. Vaat, seda ma tol momendil välja ei nuputanudki.

Küll aga juhtus see järgneval päeval, kui juhuslikult leidsin kodus karpides sobrades ühe huvitava jublaka. Nimelt oli see jalgrattahelkuri kinnitusalus.

Nähes, millise kujuga see on – et tal on olemas rõngas ja lame kinnituskoht –, kargas kohe mõttesse katsetada, kuidas oleks selle asjandusega kerida spinningurulli. Mõeldud-tehtud. Otsisin oma rulli välja ja proovisin tolle jublaka abil kerimist.

Tulemus tõi naeratuse näole ja pani silma särama. Nüüd otsisin kärmelt lagedale kaks parajas mõõtmes polti, kaks seibi, kaks mutrit ja puuri. Ning asusin oma lahast vastavalt hobile ehk kalapüügile kohandama. Ei läinudki teab kui kaua aega, kuni saingi valmis oma kalapüügi-lahase!

Tagasi kalavetele

Järgnevatel päevadel vaatasin oma varustuse üle ja korrastasin, mida vaja. Mul oli kindel plaan kalale minna. Sidusin hammaste ja parema käe sõrmedega nöörile sõlmegi ise valmis, üllatades sellega nii ennast kui teisi. Isa naeris mu entusiasmi nähes ja tal oli äärmiselt hea meel, et ma polnud lootust kaotanud.

Paar päeva hiljem jõudiski kätte minu päev. Päev, mil olin otsustanud minna forelli püüdma, esmakordselt elus ilma vasaku käe sõrmedeta.

Panin riidesse ja, enda täiendatud lahas käel, lasin sõbral end autoga jõe äärde viia. Ilm oli kuldne, soe kevadpäev. Panin polaroidid ette ja ridva valmis ning astusin tasapisi vette. Tegin suure õhinaga ka esimesed visked. Mul oli sellest nii hea meel, et lausa pisar tuli silma.

Hakkasin hiilides ülesvoolu liikuma mööda kitsast forelliniret, mis kulges läbi metsa. Harjuseparved ujusid edasi-tagasi, seda oli lausa lust vaadata... Tundsin end taas jälle õnnelikuna!

Eriline rõõm väikesest kalast

Pärast pooletunnist hiilimist leidsin ilusa koha. Teadsin, et seal peab keegi all olema. Nii kui sain esimese viske sinna auku teha, hakkas minu üllatuseks rabelemine kohe pihta. Lant (Savage Gear hõbe-must nr 2 pöörlev) jõudis vaevu vett puudutada, kui juba oli minu esimene kala pärast õnnetust selle rakendusega otsas. Olin nii kuradi õnnelik!

Väsitasin kala, lasin tal oma „küünlaid“ teha ja imetlesin teda seal teiselpool spinningut. Nähes, et see nooruke forell on juba väsimas, kastsin käe vette ja tõstsin ta korraks kaldale. Kaldale seetõttu, et tahtsin seda erilist hetke jäädvustada. Panin telefoni esimese kännu otsa ja lülitasin ta taimeri peale, et telefon saaks automaatselt pildistada. Ja kui pildid tehtud, tegin sellele forellile musi, kes minusse veel rohkem enesekindlust oli süstinud. Ning lasin tal seejärel oma teed minna.

Pärast õnnetust polnud ma veel end nii hästi tundnudki. Pärast sellist „fiilingut“ otsustasin oma jalutuskäiku selle pisikese forellinire ääres reipalt jätkata. Päeva lõpuks sain kätte veel kaks forelli (nemadki ujuvad edasi ) ja kaks forelli suutsin meelitada oma nina ette, kes koheselt siiski ära ehmusid.

Võin julgelt väita, et see forell juuresoleval pildil oli minu elu kala – seda mitte tema mõõdu pärast (oli teine ju üsnagi väike), vaid elu kala tegi temast see, et just tema suutsin ma pärast õnnetust ja sellises olukorras esimesena tabada. 

***

Minu suurimad kalad enne õnnetust:

AHVEN. Kaal 1350 g. Püütud Peipsi järvest Savage Gear`i hõbe-musta pöörleva nr 3 suurusega. Kui pärast haakimist sõit pihta hakkas, ei saanud aru, kellega tegu on... Eluka väsitamiseks kulus omajagu aega, aga kaldale ma ta sain.

HAUG. Püütud Mustjõest Savage Gear`i kuldse-musta pöörlevaga suuruses nr 2. Kala kaalus 4,2 kilo ja sõitu tegi tubli 10 minutit. Ritv oli DAM, testiga 0–12 g.

HARJUS. Minu suurim harjus, kaaluga 1,2 kg. Kala tuli otsa forellipüügil Vaidava jõe kärestikult. Rabas Savage Gear`i kuldset-musta nr 2. Sõitu tegi visalt!

.