Eesti mehed heitlesid maailma tippudega
Eesti meeskond oli koostatud eelnevalt toimunud katsevõistluste tulemuste põhjal. Nagu MM-võistluse reglement ette nägi, võisteldi paaridena ja püüti paatidest. Eestit esindas kaks paatkonda koosseisus Stanislav Pesjukov–Lehar Leetsaar ning Jaak Visnapuu–Allan Jaakus. Varuvõistlejana oli üles antud Eesti delegatsiooni juht Martin Meier.
Mõne sõnaga Burget`järvest
Selle kauni ja selgeveelise järve suuruseks on 4450 ha, keskmine sügavus 85 m ning maksimaalne sügavus 145 m. Juba selle info põhjal võis järeldada, et tegemist on eestlaste jaoks sisuliselt tundmatus kohas vette hüppamisega. Nii sügavaid järvi meil teatatavasti Eestis ei leidu ja püügikogemust sellistes vetes meestel napib. Eelluure ja järve tundmaõppimine käis suuresti Internetis leiduva materjali (YouTube, foorumid) ja isiklike kontaktide teel. Treeninglaager meie koondise eelarvesse paraku ei mahtunud.
Kuuldavasti oli enamik koondisi juba kuu aega varem kohal käinud, et järve paremini tundma õppida. Luureinfo põhjal võis eeldada, et peamiseks püügikalaks saab tõenäoliselt haug.
Võistluseelsed treeningud
Õnnelikult võistluspaika jõudes ootas Eesti koondist ees neli tegusat päeva – kaks päeva treeninguteks, kaks võistluseks. Boonusena veel avamis- ja lõputseremoonia.
Treeningpäevadel oli püügiaega kuus tundi ja need kulusid suuresti järve tundmaõppimisele. Kohalike jutu järgi on järves kala piisavalt. Pigem oli probleem selles, et kala toitus aktiivselt väga lühikest aega päevast.
Kahe proovipäeva jooksul oli vaja saada kiirelt ülevaade erinevatest järve piirkondadest, põhjareljeefist ja kala paiknemisest. Ehk siis klassikaline küsimus, millega kalamees ikka ja jälle silmitsi seisab – kust püüda ja millega püüda?
Juba esimesel treeningpäeval saavutati kontakt kaladega ja veelgi enam. Lehar Leetsaarel oli selline „koll“ otsas, kes lahkus pärast 0,16-millimeetrise kvaliteetse nööri purustamist koos landiga.
Kuna röövkalale oli järves piisavalt looduslikku sööta, oli haug pirtsaka võtuga. Samuti oli eriline haugi söödarabamise spetsiifika. Mõõdus (50+ cm) haug hoidis ennast 5–7 meetri sügavusele, aga saaki rabama tuli poolde vette siis, kui lanti mängitati paralleelselt veepinnaga „heintelt“ alustades. Sügava pealt haugi jahtimine võis teatud juhtudel edukas olla, aga meie meestel see tulemust ei andnud.
Huvitav on asjaolu, et nii mõnedki paatkonnad kasutasid treeningul ilma konksuta lanti. Sellel oli kaks põhjust: esiteks et mitte kala vigastada ja teiseks – et mitte reeta konkurentidele, kus kala paikneb ja millist lanti võtab. Teise treeningpäeva lõpuks oli meie meestel juba tekkinud kerge arusaam, milline võiks olla toimiv püügisügavus ning püügitehnika, millist tüüpi ja värvi peibutised on antud tingimustes n-ö tegijad.
Pärast treeninguid seadis Lehar esmaseks eesmärgiks mõlemal etapil vähemalt üks mõõdus kala saada, et nullist välja tulla. Kui see täidetud, saaks juba riske võtta ja suuremaid purikaid jahtida.
Võistluspäevad
Esimene võistluspäev tulemuste osas suurt rõõmu siiski ei pakkunud ja mõlemad meie paatkonnad jäid kahjuks mõõdus kalata. Tasub märkida, et selles osas ei olnud me siiski ainsad. Sama saatust jagasid Tšehhi, Valgevene, Itaalia ja Ungari koondised. Treeningpäevadel üpriski aktiivselt lanti haaranud kala oli tõenäoliselt hellaks tehtud…
Teine võistluspäev oli pisut edukam. Paatkond Pesjukov-Leetsaar püüdis mõõdus haugi (51cm). Kokku käis kahe võistluspäeva jooksul meie meeste paadis üheksa alamõõdulist kala. Suuremad pääsesid paraku konksu otsast minema. Peamiseks püügikalaks kujuneski haug. Ahvenaid oli üksikuid, ühtegi koha ei saadud.
Maailmameistriks krooniti Ukraina, kes muuhulgas on ka valitsev talipüügi maailmameister. Teine koht kuulus võõrustajale Prantsusmaale ja kolmas koht Venemaale. Paatkondade arvestuses kuulus esikoht Saksamaa duole.
Heitlikest oludest annab aimu see, et teine sakslaste paatkond jäi mõlemal päeval nulli. Meie lõunanaabritest jäi Leedu esimesena medaliteta, olles neljas. Läti saavutas kuuenda koha. Eestile kanti lõpptulemusena protokolli 15. koht. Vahe 13. ja 14. kohaga oli seejuures vaid paari cm küsimus!
Nagu Lehar Leetsaar pärast võistlust kodumaale naastes ütles, on muljed vastandlikud. Mehed tegid tööd kõvasti ja hingega, aga tulemus on selline nagu ta on. Meie selja taha jäid seekord vaid hõimuvennad ungarlased, kes ei tabanud kahe võistluspäeva jooksul ühtegi mõõdus kala.
Kokkuvõttes võib öelda, et suuri üllatusi parimate hulgas ei olnud. Kopsakama kogemustepagasiga riigid võtsid oma. Märkimisväärne on aga see, et eelmise aasta võitja Itaalia platseerus vahetult Eesti ette, 14ndaks. See näitab, et aastad pole vennad. Vaevalt et itaallaste oskused aastaga nii palju langenud olid...
Mis tõi parimatele edu?
Põhiliselt püüti silikoonlandiga ja värvi poolest toimis hästi elevandiluuvalge/pärlmuttervalge. Samuti oli tõhusaks abiks sinakas-rohekas varjund. Landi suurus oli peamiselt 10–15 cm, suurele haugile mekkis hästi 15–25 cm ja teda püüti sügavalt.
Tähtis oli lisaks landile ka püügitehnika. Võitnud Saksa paatkonnal olid mõlemal päeval ilusad suured havid. Samuti olid iirlastel teisel päeval mõlemal paatkonnal ilusad havid, aga esimesel päeval põruti.
Võib öelda, et kõrge koha riikide arvestuses tagas 50 cm ja natuke pikemate havide tabamine mõlemal päeval mõlema paatkonna poolt. Näiteks saavutas Venemaa kolmanda koha sellega, et mõlemad paatkonnad püüdsid mõlemal päeval kaks haugi. Kaheksast kalast kuus olid vahemikus 50–55 cm, suuremad siis vastavalt 64 ja 67 cm. Polnud seega mingi utoopiline saak ja edu tõi stabiilsus.
Eesti suurimas kalastusfoorumis kalale.ee on küll olnud kuulda nurinat eestlaste tulemuse üle, ent seda ei tasu liialt südamesse võtta. Lõpuks tuleb kõige kõrgemalt hinnata seda väärtuslikku suurvõistluse kogemust, mida meie mehed Prantsusmaal said. Just rahvusvaheliste võistluste kogemus, järjepidev töö ja tegutsemine ühtse meeskonnana on need märksõnad, mis loodetavasti ka lähemas või kaugemas tulevikus meile edu hakkavad tooma. Pikk tee on minna, aga rõõm on tõdeda, et leidub neid entusiaste, kes selle nimel vaeva viitsivad näha.
Kuhu edasi?
Kuigi seekord jäime pisut statisti rolli, oli juba ainuüksi osalemine Eesti jaoks võit. Sest 2014. aasta MMil osalemine tagas selle, et 2015. aastal tuleb rahvusvaheline tiitlivõistlus meile koju kätte. Nimelt on Eestile antud võimalus korraldada järgmine spinningu-MM ja püügipaigaks on meie endi ettepanekul valitud üpriski kapriisne Viljandi järv. Aasta pärast avaneb meil seega suurepärane võimalus konkurentidele näidata, mis puust me tegelikult oleme. Koduvete toetus on meil juba olemas.
Järgmise aasta MM-koondisesse pääsemiseks korraldatakse viis eelvõistlust, millest esimene on ajakirja ilmumise ajaks juba toimunud. Kuid veel ei ole hilja: järgmisel aastal on plaanis veel neli eelvõistlust ja arvesse lähebki neli paremat tulemust viiest. Nii et igaühel on soovi korral võimalus ennast tõestada ja katsevõistlusel MM-ile kvalifitseeruda. Mida suurem on eelvõistluste konkurents, seda tugevamaks kujuneb meie järgmise aasta koondis!
Täpsem info eelvõistluste kohta on jooksvalt kättesaadav kalale.ee võistluste rubriigis. Seniks usinat harjutamist ja head talihooaja ootust!
RIIKIDE PAREMUSJÄRJESTUS:
1. Ukraina
2. Prantsusmaa
3. Venemaa
4. Leedu
5. Rumeenia
6. Läti
7. Iirimaa
8. Saksamaa
9. Inglismaa
10. Poola
11. Tšehhi
12. Lõuna-Aafrika Vabariik
13. Valgevene
14. Itaalia
15. Eesti
16. Ungari
DETAILSET ÜLEVAADET VÕISTLUSTABELIST SAAB VAADATA SIIT:
***
Kommentaarid (0)