AASTA KALAMEES 2013 ja 2014. Igor "Ixa" Nael. Foto: Aivar Kullamaa.
Blogid
19. november 2014, 22:00

Aasta kalamees Ixa – tõeline kalamagnet

Head kalastuskaaslased, õige varustus, õpihimu ja loomulikult paras ports õnne on andnud Viljandi Kalastuskeskuses müüjana töötavale Ixale ilusaid saake, mida ta piltide ja videote näol meeleldi foorumis ka kaaskannatajatega jagab. Ixa räägib, et ta on vaid kaks aastat suvepüüki tõsisemalt teinud, ent tulemused on ilusad – nii palju suurt haugi ja ahvenat kui sel suvel spinninguga pole ta varem püüdnud.

Kalastuskirg taastärkas Soomes

Ixa tunnistab, et oma osa on tema edus kahtlemata õnnel – tema harukordset vedamist on tähele pannud ka teised Viljandi kalamehed, kes kutsuvad teda nüüd lausa kalamagnetiks ja oma talismaniks. „Ütlevad, jah, et kui ma ise kala ei saa, siis ma olen vähemalt alati õigel ajal õiges kohas, kui keegi teine ilusa kala saab,“ muheleb Ixa ja räägib, kuidas sattus paarinädalaste vahedega Viljandi järve ääres ligi viiekiloste haugide väljavõtmise ajal kohal olema ja filmima-pildistama.

Ixa on põline Viljandi kandi mees, pärit Viiratsist, nüüd elab Peetrimõisas. Kalapüük sai samuti alguse lapsepõlves Viiratsis, kus ta põnnina tiikidest kokresid püüdis. Ent üsna pea tulid noorel mehed muud huvid – esmalt jalgpall, mida ta mängis päris korralikul tasemel noortekoondises. Seejärel pidas Ixa diskori ametit, ent ööklubides pidude tegemisest sai villand ja ta läks ehitajaks. Asjade loomuliku käiguna sattus Ixa sinna, kuhu tuhanded Eesti töömehed enne ja pärast teda – Soome. Seitse aastat tagasi leidiski ta sealt taas vahepeal kustunud kalastuskire. „Mäletan, kuidas pargis urgitsesime nugadega usse kaevata töölampide valguses,“ naerab Ixa. „Seal on ju kümme sentimeetrit mulda ja ülejäänud on kivi. Objektil tegime pühapäeval pooliku päeva ja siis läksime jõekese äärde. Suure ehitusämbri püüdsime kolmekesi triiki kala täis, tõime saagi koju, fileerisime ära, praadisime ja tegime suppi. See läks hinge ja kui koju tulin, siis hakkasin ka siin vaikselt jälle latikat püüdma.“

Kalamehe hing: pool palka kummiluttide peale

„Viljandi on kalamehele ideaalne koht elamiseks,“ usub Ixa. „Pärnusse mere peale on siit tund aega sõitu, Peipsi äärde ka tund aega,“ loetleb ta. „Emajõgi – Eesti üks kalarikkamaid jõgesid – on ukse ees, Jõesuusse on nelikümmend kilomeetrit.“

Ent ajani, mil Kalastuskeskus Viljandis kaks aastat tagasi detsembris oma uksed avas ja Ixa seal müüjaks sai, käis ta kalal ikka peamiselt talvel. „Enne ma ei saanud aru, mida nad selles suves leiavad – palavus, sääsed,“ räägib Ixa. „Ootasin, millal jälle jääle saab.“

Ehkki Ixa oli spinninguga varemgi vahel harva püüdnud, sai ta sellest õige maitse suhu üle-eelmisel aastal, mil ta Kalastuskeskuse suvepäevadel Martin Meieriga ühes paadis püüdma sattus. «Siis ma nägin esimest korda, kui huvitav on püüda väikeste kummiluttidega ahvenat, ja kui veel haug ka otsa tuleb, oi...“ muljetab Ixa. „Mul oligi kohe esimesel korral light-varustusega 2,6 kg haug otsas. Algul mõtlesin, et kinni jäi, lõhun ritva – Martin ütleb, et ei ole kinni, sul on kala otsas!“

„Pärast seda varusin endale spinningupüügiks õiged ridvad-rullid: ahvenapüügiks, havi jaoks ja trollinguks eraldi,“ jätkab Ixa. „Paarimees Are oskab soovitada häid asju. Mina olen mõjutatav inimene ka ja panen muudkui endale kraami kõrvale. Kui ükskord palgapäev tuleb, siis selgub, millise ulmesumma oled ainult kalastafi peale ära kulutanud. Kui kummiluttidega püügi hooaeg hakkas, siis ahvenad sõid neil muudkui sabasid ära ja võibki öelda, et pea pool palka läks raskuspeade ja kummikalade peale. Naine ütles, et kui järgmine kord ka nii läheb, siis ma keedangi sulle lõunaks neid kummikalu!“

Erilise hoo saigi Ixa jaoks kalapüük sisse tänavu kevadel, mil Kalastuskeskusesse tuli tema paarimeheks, teiseks müüjaks tööle Are Moora. Arel on püügikogemusi kahekümne aasta jagu ja tema pealt on Ixa nii mõndagi õppinud. „Kunagi ei saa öelda, et nüüd ma tean ja oskan kõike,“ räägib Ixa. „Loodus on ka pidevas muutumises. Põhjareljeefidki muutuvad – üks aasta saad ühest august ilusasti kala, aga järgmine aasta on vool muda peale toonud, auk on suuremaks või kitsamaks läinud, pead jälle otsima, kus kala on. Püügitehnikaga samamoodi, see ka muutub ja areneb. Meil on siin üks vana kõva kalamees Laansoo, kes käis meil hiljuti õpituba tegemas – ta on 72 aastat vana, aga ütleb ka, et isegi tema ei tea kõiki peensusi.“

Ixa ja Are on ühel meelel, et ainuüksi õigetest riistadest, õpihimust ja õnnest jääb väheks, kalapüügil tagab edu kõigi nende tegurite koosmõju. „Ma ikka jälgin, mida targemad teevad, päris lambist ma ka ilusat kala välja ei meelita,“ tunnistab Ixa. „Olen püüdnud üksi ka Võrtsu peal, kui me Arega koos veel ei käinud. Tulin, viskasin mõned korrad siin, mõned seal, ei midagi. Mõtlesin, et ei tea, milles asi, aga ikka on vaja mõnd nippi teada. Esmalt tuleb vared üles otsida. Kui kajaloodi pole, siis raskema raskuspeaga kummilant sisse visata, hakata vaikselt trollima. Ridvaotsa järgi tunned ära, kui oled vareni jõudnud ja jigi hakkab kivide vastu käima. Niikui kala kätte saad, lased ankru sisse ja hakkad loopima. Ja oluline on, et kerid erineval moel, nii sujuvalt, nõksutades kui pausiga.“

Undamisest ringiga kirbutamise juurde

Ixa ajaarvaminegi käis varemalt esimesest jääst, kui ilusaid ahvenaid sai, kevadise tindihooajani Pärnus ja hilisema Peipsi särjepüügini. Sel hooajal olid päeval, mil meie Ixaga juttu puhusime, jääga nutused lood. Nädalavahetusel tegid Ixa ja Are tiiru oma lemmikkohtades, kus tavaliselt jää esimesena peale tuleb, aga pidid lõpuks ikka leppima vabas vees tirgutamisega Viljandi järve paadisillalt. Kuid juba järgmisel nädalavahetusel sai Ixa juba jäält käe valgeks ilusa ligi viiekilose unnahaugiga, mille pilti kõik kalale.ee kasutajad on juba jõudnud galeriis imetleda.

Kui Ixa oma piltide-videotega mõni aasta tagasi kalale.ee-s ažiotaaži hakkas tekitama, olid selle põhjuseks just metsajärvekeste suured unnahavid, neist pirakaim 8,6-kilone. Nüüd ütleb Ixa, et eriti enam ei viitsigi unnata. Või kui, siis vahel harva, kui keegi on ilusa kala saanud ja see lööb adrenaliini üles, et vist on võtuaeg, vaja ka proovida. Nüüd on Ixa, taas Are mõjul, avastanud enda jaoks kirbutamise. „Kirbuga on võimalik kala rohkem saada ja see on ka omamoodi huvitav,“ arutleb ta. „Kui näiteks kala on passiivne ja sikut ta üldse ei võta, siis kirbuga saad ta võtma ikka. Aga kui korralikult võtab, nagu vahel Peipsil särjepüügil, siis võtab nii, et ma olen öelnud: oleks mul ema siin, siis saaks tema ka kala kätte ja kas või mutrivõtmega, ainult lase alla! Pole ussi vaja ega midagi.“

***

Ixa lemmikmõssid

Ixa õpetab, et mida sügavam on vesi, seda heledamat ja raskemat kirpu tuleks kasutada. „Tavaliselt alustan püüki ikka oma lemmikuga – see on punane kirp väikse valge fosfortäpiga. Siis tulevad kuldsed ja hõbedased tilgakujulised mõssid – näeb välja kujult nagu tilk, aga rihveldatud tahkudega. Põhimõtteliselt ühest otsast välja venitatud „diskopall“ – kirbutajad saavad aru, millest jutt. Näiteks Viljandi järvel töötavad need väga hästi.“

***

Tee endale põhjareljeef selgeks!

„Kui ma tulen püüdma, siis puurin kohe kolm auku. Kui esimesest august mõne aja jooksul kala ei tule, lähen järgmise augu juurde,“ jutustab Ixa. „Mitte kunagi ma ei keri jõhvi rulli peale, vaid lappan käte peale kokku. Kui ma nüüd kirbu järgmises augus alla lasen, siis ma näen, kas siin on madalam või sügavam. Ma tahan leida üles selle astangukoha, kus röövkala tavaliselt istub allpool ja varitseb madalast tulevat saakkala. Hakkan kammima – paar sammu siia, paar sinna –, kuni leian õige koha üles. Meeter eemal võib augu kohas olla võtt täiesti teine. Minu seisukoht on, et kala tuleb otsida, mitte oodata, millal ta alla tuleb.“

***

Ixa fotofilosoofia

„Mul on alati fotokas kaasas, kui kalale lähen,“ pajatab Ixa. „Kui kala ei pildista, siis looduspilti teen ikka. Vaatad, ühelt poolt hakkab taevasse huvitavaid pilvi tulema, teisel pool veel päike paistab – ahaa, siit saab põneva pildi. Pärast saab selle siis Internetti üles laadida. Ja mõte juba käib, mis ma sinna juurde kirjutan. Lihtsalt pilti vaadata, ilma tekstita – mis mõte sel on? Ma trükin Google’isse „pilved“ ja vaatan neid pilte tuhandeid! Aga kui sa paned sinna mõne oma mõtte juurde, siis tekib vaatajal hoopis teine emotsioon.

Oi, kuidas ma ei salli, kui pannakse üles suure kala pilt ja ei midagi selle kohta, kuskohast tabatud, kas Eestist, mis landiga, kuidas väljavõtmine käis. Ma ei taha selle koha koordinaate, kust sa selle püüdsid, aga kui sa paned ainult pildi suurest haugist, siis – miks? Ma löön Google’isse „haug“ ja mul tuleb kümneid tuhandeid pilte. Kui mõni paneb väiksemast kalast pildi, aga tekst on ilus juures, siis seda on mul isegi huvitavam vaadata kui suurt haugi mittemidagiütleva tekstiga või hoopis ilma. Emotsiooni pärast me ju kalal käimegi!“

Video, aasta kalamees "Ixa"

***

.