ELU KALA. Siin ta on: enam kui kilone Männiku ahven.
Blogid
27. november 2014, 22:00

Usu küsimus ehk minu ELU KALA lugu

Minu elu kala – 1,1 kilose ahvena – püüdmise lugu tõestas mulle, et kannatlikkus ja käegalöömise asemel taas proovimine võib kehva püügipäeva tuua nauditava pöörde. 

Eestimaa teede lummuses

Jah, miks olen siiani jäänud jalameheks? Miks ei sõida ma normaalse inimese kombel autoga, vaid rändan jalgsi mööda Eestimaad, turi koguka seljakoti rihmade all tulitamas? Raske öelda. Lihtsalt... kuidagi on läinud nii.

Juba poisikesest peale on mul teele asumisega kiire olnud. Ikka tahan ma esimesel võimalusel soovitud suunas astuma hakata, selle asemel, et vahemaid reaalselt hinnata ning mõne mugavama liikumisviisi kasuks otsustada. Nendes tolmustes teedes lihtsalt on midagi, mis kutsub. Usun, et ka minu kõrval rooli keerav mees mõistaks seda. Ennast veidi kogunud, räägin talle lõpuks oma viletsas vene keeles, et sõiduvahendi soetamisel on takistuseks olnud peamiselt selle kõrge hind. Lisaks üritan selgitada, et suurima elamuse loodusest saabki just jalgsi liikuv inimene. Lobiseme veel maast ja ilmast ning peagi palun ennast Võru piiril asuval teeotsal maha panna. Sammun läbi loikude kesklinna suunas.

See aastatetagune jutuajamine on mulle hiljem sageli meelde tulnud, kui olen oma retkedel pidanud jalgsi pikemaid vahemaid läbima. Nii oli see ka tol kaunil märtsilõpu päeval, mida nüüd meenutada tahan. Mitmed seda päeva puudutavad detailid on mul kahjuks ununenud, kuid üldjoontes toimus kõik just nii, nagu järgnevalt kirjeldatud.

Miks mulle meeldib Männiku?

Hommik, sarnaselt paljudele varasematele sel kevadtalvel, on päikesepaisteline: õhk teeäärsete lagendike kohal püsib karge ja klaar, päikesekiired paitavad männitüvesid, mõned päevad tagasi maha sadanud lumekiht särab kirkalt. Olen äsja bussi nr 33 lõpp-peatuses maha tulnud ja astun nüüd kiirel sammul kalameeste hulgas „raudteeäärse” nime kandva karjääri suunas. Hinge poeb tuttav ootusärevus, meetrid kuluvad jõudsalt ja peagi kisub rind vammuse all palavaks. Tõmban käigu pealt jope luku allapoole ja aeglustan pisut tempot. Näe, juba paistabki vasakul silt „Liiva müük”, mis tähistab kohta, kus asub väike parkla ja algab vee äärde viiv jalgrada. Nüüd tuleb vaid ületada suur maantee, kõndida üle raudtee ja laskuda karjääri põhja, kus tüseda lumevaiba all laiub salapäraseid vetesügavusi varjav jää...

Männiku! Kui suuri lootusi on tema peale pandud ja kui sageli on kalamehed pidanud temas pettuma! Õieti ei mäletagi ma enam, millal ja mis asjaoludel jutud Männikust kui arvestatavast kalakohast minu kõrvu jõudsid. Oli see nüüd mõni kalameeste internetifoorumi sissekanne või kalastustarvete poes kuuldud juhuslik jutukatke, igal juhul oli minust märkamatult saanud tihe Männikul käija.

Kuna suvine latika- ja karbijaht mind eriti ei paelunud, tegin panuse talvisele jääpüügile, peamiseks püügiobjektiks minu lemmikkala – ahven. Värske pealinlasena Tallinna lähikonna veekogude kohta infot otsides taipasin õige pea, et foorumi lappamisest on vähe abi. Selgeks sai ka see, et kättpidi mind keegi parimate kohtade peale viima ei hakka. Otsustasin siis, et tuleb lihtsalt ise võimalikult palju püüdmas käia ja kalarikkad paigad üles otsida. See tegevus võtab aga suurtel veekogudel omajagu aega ja nii polegi imestada, et minu esimesed saagid Männikult piirdusid paari-kolme pisikese ahvenapojaga. Peagi aga tuli appi õnnelik juhus: kord, kui olin taas „raudteeäärsele” minemas, kohtasin karjääri madalamas osas särjepüügiga tegelevate venelaste seas tuttavat meest, vana Männiku haid, kes kuuldes, et jahin ahvenat, osutas käega järve vastaskalda suunas. Viidatud piirkond, ilus sügava veega lõik rabametsa servas, osutuski ahvena osas üsna produktiivseks ja on jäänud üheks mu lemmikkohaks tänaseni.

Sellel päeval muudan suunda

Kuid sel päeval löön ma ärapööramise kohas millegipärast kõhklema. Kas on põhjus selles, et „raudteeäärse“ kõrval seisab vaid üks kalameeste auto, või on minus veel lihtsalt liiga palju hommikukohvist saadud energiat, aga ma otsustan mööda kergliiklusteed edasi marssida. Nii alustangi püügipäeva seekord hoopis „kandilise“ või „kandiku” nime kandvalt nelinurkselt karjäärilt. See on oma väikeste mõõtmete, kerge ligipääsu ja aplate pisikeste ahvenate tõttu mitmete Tallinna kalameeste hulgas kõrgelt hinnatud püügikoht.

Laskun nõlvast alla jääle ja otsin lumes olevate tallumisjälgede järgi üles mõned vanad augud. Nüüd algab ränk töö. Mul ei ole jääpuuri ja nii kasutan ma öö jooksul kinni külmunud aukude lahtiraiumiseks pikka kööginuga. Pärast mitu minutit kestnud visa toksimist tunnistan augu püügikõlbulikuks ja otsin seljakotist riistad välja.

Minu kirbutamisvarustus on traditsiooniline: soomlaste „Teho” keskmise suurusega taliritv, valgest plastikust liistnooguti ja Männiku oludes ennast korduvalt tõestanud suuremapoolne puna-mustas värvitoonis volframmarmõss. Tamiil, mida kasutan, on läbimõõduga 0,22 mm. Nii jämeda tamiili kasutamise pärast olen oma paadunud kalamehest isa käest korduvalt võtta saanud, kuid ilmselt on asi minu alateadlikus hirmus – poisikese hingevalu tamiili katkemise pärast ära läinud suurte ahvenate pärast on veel kusagil sisimas alles. Söödaks kasutan eelmisest püügikorrast üle jäänud sõnnikuusse.

Pirtsakas ahven ajab hinge täis

Täna ei tundu siiski olevat „kandilise” päev. Mõned korrad nooguti küll väreleb, kuid „ametlikust” võtust ei ole juttugi. Ka vahelduseks jää alla lastud väike vaskne sikuti, mida „kandilise” ahvenad tavaliselt ägedalt ründavad, ei ärata täna mingit huvi. Seon marmõssi uuesti tamiili külge, valin karbist ühe eriti ahvatlevalt sipleva ussi ja kirbutan aktiivselt, kuid ka see ei paranda asja. Kala ei võta, külmatunne hiilib vaikselt ligi, tuju langeb.

Viimaks tõusen vandesõnade saatel püsti, pakin asjad kokku ja tuiskan nõlvast üles, tõotades mitte kunagi enam „kandikule” naasta. Ma tean, et päike on juba kõrgel ja iga tunniga väheneb lootus kala võtma saada. Seega mõtlen juba tõsiselt kojumineku peale ja kirun järjekordset nässuläinud püügipäeva. Mõnesaja meetri järel mu viha siiski lahtub ja suure karjääri äärde jõudes otsustan seal veel tunnikese püüda. Mõtlen endamisi, et kui nendes neetud karjäärides täna mõni näljane ahven üldse ringi ujub, siis tõenäoliselt passib ta just „raudteeäärse” sügavikes.

Minu usk saab veelgi kinnitust, kui märkan nüüd juba kahte kalameeste autot parklas seismas. „Uskuma peab! Usk on kalapüügi juures väga tähtis!“ ütles mulle ka isa.

Võtan uue võimaluse

Tagasi jääle jõudes näen kolme meest, kes järve erinevates osades ringi sebivad: kes pika sammuga mööda jääd marssimas, kes poolkummargil augu kohal puurimisliigutusi tegemas – kindel märk sellest, et kala ei võta. Ohkan ja võtan suuna oma vana koha peale. Õnnekombel leian üsna varsti ka ühe eelmise päeva augu, millel veel liiga paksu jääkaant peal ei ole. Toksin augu servad hoolega puhtaks ja lasen marmõssi alla. Alustan ettevaatlikult mängu. Siit peab tulema!

Kuid midagi ei juhtu. Söödastatud marmõss teeb küll eeskujulikult kaasa minu kirbutamistehnikate varasalve kõik paremad palad, kuid nooguti ei liigu minu tahte vastaselt karvavõrdki. Keskpäevasest päikesest pisut uimasena jään mõneks sekundiks vaatama kaldal seisvaid jändrikke mände ja nende okste vahel askeldavat lindu. Kui aga pilgu taas noogutile pööran, toimub võtt! Loiu, pisut kerkiva mängu pealt kaardub nooguti ots selgelt allapoole!

Järgneb automaatne haakimisliigutus, mis ehk närvide pingulolekust tingituna on pisut liiga järsk, kuid peagi algav tuim vastupanu jää all annab tunnistust sellest, et olen kala õnnelikult konksu otsa saanud. Ma tean, et nüüd lollusi teha ei tohi ja iga sekundi murdosa on arvel. Ritv sissetöötatud liigutusega kõrvale heidetud, haaran tamiilist ja asun veteasukat augu alla meelitama. Tunnen kohe, et kala on suur: ülespoole kerkimine on vaevaline ja tamiil lõikub perioodiliselt üsna tugevalt sõrmedesse...

Pean sel hetkel taas tänutundega meenutama oma isa, kes õpetas kala üles tooma mitte tamiili jõuga enda poole rebides, vaid seda kordagi lõdvaks laskmata järk-järgult üles kergitades, kalale sööstudele samal ajal järele andes. Selle taktika tõttu on kümned suured ahvenad, kes varem oleks minu oskamatuse tõttu tõenäoliselt jää all konksu otsast lahti pääsenud, hilisematel aastatel tee kalakotti leidnud.

On see vast alles jurakas!

Ka nüüd ei lähe kaua, kui vesi augus veidi kerkib ja ussivarga pea nähtavale ilmub. Kuid ma ei jõua ära imestada, kui suur on see pea! Suu, mis on pärani lahti, katab peaaegu terve augu (tänan õnne, et selle korralikult avaraks viitsisin raiuda), marmõss ülalõuas aga näib väike nagu hambaplomm!

Selge, nüüd olen karbi otsa haakinud, jõuan mõelda. Oli seda jama veel vaja! Jätan juba mõttes kalaga hüvasti, kuid teen siiski sümboolse tõsteliigutuse, haarates pöidla ja nimetissõrmega kala paremast lõuapoolmikust kinni. Minu üllatuseks mahub kala kenasti läbi augu.

Tajumata veel oma saagi tõelist suurust, löön ta jalahoobiga kiiresti augu äärest eemale ning jään pärani silmil vaatama koguka veelooma majesteetlikke hüppeid. Laiad triibud külgedel näitavad, et tegu on siiski ahvenaga. Silmitsen veidi ümbrust: kõik on rahulik, päike paistab endiselt, kalastuskaaslased toimetavad omi toimetusi, nad pole midagi märganud. Panen tähele, et mu käed värisevad. Kui olen pisut rahunenud, peidan kala seljakoti sügavustesse. Jätkan veel mõnda aega püüki, kuid siis loobun ja asun koduteele. Emotsioonid on liiga kõrgel. Veel üks kala, olenemata selle suurusest, lihtsalt ei mahuks tänasesse päeva.

Edasi kulgeb kõik mõnusa adrenaliinilaksu all: lähen vana tuttava nr 33 bussi peale ja sõidan ülevas meeleolus tagasi Mustamäele, tõttan jooksujalu Comarketisse ja vinnan oma aarde turvamehe kahtlustava pilgu all juurviljakaalu peale (kaal näitab ligikaudu 1,1 kg, kala pikkus jäigi mõõtmata), teen paneelmaja päikeselise külje juures pilti, postitan rõõmusõnumi Facebook`i. Kodus asetan ahvena korraks täies pikkuses diivanilaua peale ja olen keeletu. Teatan oma kalastuskaaslasele Taavile, et sellest kalast küll suppi ei tehta (ometi lõpuks siiski nii läheb). See läheb fileeks. Sest see ei ole ju üldse meie vete kala. See on ookeanikala, raisk. See on võimas. Võimas!

Usu endasse ja õnne!

Sellest päevast on nüüdseks möödunud poolteist aastat. Vahepeal olen ette võtnud umbes paarkümmend kalaretke, osa neist edukad, osa mitte. Männikult püütud suur ahven oli peaaegu unustatud. Ja siis äkki, ühel kuumal juulilõpu päeval tuleb kolmel noorel Tallinna mehel pöörane idee minna Perakülla lesta püüdma.

Varustus kiiruga üle vaadatud, puuduvad vidinad kalastuspoest juurde ostetud ja toidupoestki läbi käidud, oleme kokkulepitud ajal parklas kohal. Taavi tuleb masinast välja ja teeb pagasniku luugi lahti. Sealt vaatavad vastu uhiuued karbiridvad. Ju on ta kusagilt kuulnud, et päris paljud kalamehed lestapüügil just selliseid kasutavadki.

„Tahad nüüd mere kalast tühjaks tõmmata või?“ küsib mu kaaslane muiates.

Aga mina ei naera üldse. Taavi on alati oma võimalustesse uskunud ning käib sageli püüdmas kohtades, kust keegi teine midagi välja meelitada ei looda. Ilm on kalapüügiks lootusetult halb, suurem osa mehi lööb käega, aga tema usub! Näe, seal ta juba kibelebki rooli taha, et kiiremini kohale jõuda. Ja kes teab, võib-olla püüabki ta just täna välja oma elu kala, tõeliselt suure kolli?

Pelgurannas, 25. augustil 2014

***

NB! Kui tahad ka OMA elu kala lugu teistega jagada, pane lugu kirja ja saada koos pildiga Kalale! toimetusele aadressil [email protected]

Parimad lood avaldatakse ajakirjas Kalale!

*