Küürakate pidu Keila jõel

2012. aasta talvel sattusime sõprade Aimari ja Kaidoga ühel päeval just sellise võtu peale. Oli veebruari lõpp ja väljas paukus kena pakane. Ilm oli parasjagu pilves ja vaikne, just selline sobiv särjekas. Panin oma kasti talitonkad, paar tirguõnge, söödaks kaasa kärbsetõuku ning sõnnikuussi ja veidi peibutist särjesöödaga segatud riivsaia näol. Ja jõe poole teele!

Esialgne ebaõnn

Peale minu oli jääl veel kuus seitse kalameest. Puurisin särjepüügiks kolme kohta tonkade jaoks augud, söötsin ette ja asusin püügile. Vastu ootusi valitses jões täielik vaikus. Vahetasin kohta ja käisin poole tunni kaupa läbi kõik ettesöödetud augud, aga ei midagi. Ka Kaidol ja Aimaril polnud õnne. Poole päevaga oli kümnekonna mehe peale saadud vaid üksikuid väikseid ahvenaid ja kiisku.

Tegin kalda äärde veel paar auku ja ilma ette söötmata lasin kärbsetõuguga kaks talitonkat püügile. Samas lähedal nuputasid Kaido ja Aimar, mida edasi teha või kuhu minna. Järsku käis mu talitonka noogutist läbi ilus jõnks, haakisin ja päris korralik kala tundus otsas olevat. Suur särg, rõõmustasin. Venitasin ettevaatlikult kala jää alla ja minu üllatuseks vaatas mulle jääaugust vastu üle 300 grammine ahven. Kahjuks oli ta vaid õrnalt suunurgast kinni ja läks oma teed. Olin kindel, et tegu oli juhusliku ahvenaga, aga igaks juhuks söödastasin suure kirptirgu viie kärbsetõuguga ja saatsin alla. Peaaegu momentaalselt veeti nooguti otse alla. Haakimine, minut punnimist ja 400-grammine ahven oli jääl. Hetke pärast kordus sama.

Kaido ja Aimar puurisid kiiruga endalegi lähedusse augud. Kümnekonna minuti jooksul sain veel paar ahvenat, teistel ei midagi.

Pidu läheb lahti!

Et olin tonkade jaoks teinud meetrisele alale kolm auku, kamandasin Kaido ja Aimari enda juurde. Kohe hakkasid nemadki kala saama. Kõik ahven oli ilus, alla 300 grammi mitte kedagi. Eemalolijad aga nullitasid jätkuvalt. Olime juba kümmekond kala jääle saanud, kui erinevate ahvenavidinate spetsialist Kaido arvas, et võiks kazaad katsetada. Vaevalt jõudis kazaa põhja puudutada, kui Kaido taliritv ohtlikult kõveraks paindus. Siin oli juba mässamist, aga viie minuti pärast oli jääl 800-grammine rohekaskuldne küürakas, uimed laiali. Muhelesime kolmekesi ja toimetasime edasi. Varsti sai ka Aimar samasuguse eluka, suure kirptirgu ja tõugupuntra peale. Ahvenahunnikud jääl muudkui kasvasid. Õhtuks saime kolme peale üle kuuekümne ahvena, suurimad 800 grammi kanti, alla 300-grammist ahvenat praktiliselt ei olnud. Seega igati korralik saak otse linna lähedalt!

***

***