LÄHEB SÕIDUKS! Raio Piiroja Hiina liikluskeerises. Foto: erakogu.
Blogid
10. detsember 2014, 22:00

Raio Piirojaga Hiina imet püüdmas

Eelmisel sügisel läbisin Hiinas tuhandeid kilomeetreid, et olla tunnistajaks kirglikust kalamehest jalgpalluri Raio Piiroja elu kala püüdmisele.

Hollandi kõrgliiga klubis Vitesse viibis Raio nii lühikest aega, et õiget veekogu ta sealt maalt ei leidnudki. Ja siis juhtus nii, et enne kui koos Pärnu lahele võrku nõudma läheme, viis 2013. aasta oktoobris tööreis mind nuputamisülesannete lahendamise maailmameistrivõistlustele Pekingisse, kust Raio töö- ja elukoht Chengdu jäi kõigest 2000 kilomeetri kaugusele.

Chengdu kui üks Hiina imedest

Chengdu on 2000-aastase ajaloo ning ligi 15 miljoni elanikuga suurlinn Lääne-Hiinas, kust on pärit ühed maailma kõige haruldasemad loomad, hiidpandad, ja kus kuulsaimaks vaatamisväärtuseks on maailma suurim pandade park. Raio Hiina esiliigas palliva koduklubi Chengdu Tianchengi spordikompleks asub „magalas“, Eesti mõistes sobiks mu meelest võrdluseks Lasnamägi.

Linnaliikluses annavad tooni aeglased, logisevad ja odavad „reisijakuudiga“ mopeedid, mida Raio hellitavalt motodeks kutsub. Teine eripära on see, et liikluses on omapärased reeglid – ristmikke ületavad kõik, nii sõidukid kui jalakäijad suvalises kohas, suvalisel ajal ja suvalise kiirusega. Nii pole ka imestada, kui vastassuunavööndis tuleb vastu täislastis veok või moto ning tagasipööre toimub üle haljasala.

Ma ei pane palju juurde, kui ütlen, et üks väheseid nii-öelda Euroopa inimese loogikale vastavaid kohti on siin kalastustarvete pood.

Tuttavad ja põnevad riistad

Raio laob kaupluses kotti sääsevastsed ja paprikamaitselise kruubi-maisisegu (muidugi maitsesime!), ridvad-rakendused on Raiol varasemast arsenali varutud.

Landid siinses poes on, nagu ikka, kalakujulised. Tõsi, on ka karvane hiir, mis kõhu alt konksu eemaldamise puhul teeks kodukõutsile rohkelt rõõmu. Ning letil leidub mõni keerulisem lant, nagu fotodeltki näha.

Ujukid on nagu ka Euroopas mõeldud vee peal püsimiseks, ainukeseks erisuseks hieroglüüfid.

Sekka on lettidel ka feeder-tüüpi rakendusi, millelt Eestis püüdmiseks pean kolme maksimumkonksu saamiseks mitmed ära kaksama.

Ning tõeline iluduskoletis on 10 massiivse konksu ja 100-grammise tinaga ilmselt otse paadi alt püüdmiseks mõeldud põhjaõngelaadne rakendus. Hea kink kalastussõbrale, kuigi teame väga hästi, et seadus seda meil koduvetel kasutada ei luba.

Vale varustusega „vale“ kala

Jõgi asub Raio staabist poole kilomeetri kaugusel, räpase hooldamata pargi veerel. „Lähme teeme selle nalja nüüd ära,“ sõnab võõrustaja, kui jõuame vee äärde, mis on hägune nagu pärast põrandapesu ämbris olev vedelik, ja sodi täis. Puhta loodusega harjunud eestlase jaoks aitab aga just rämps üllataval kombel kõrgelt kaldalt vaadates silmata paremini keerise- ja „tagasipöördekohti“.

Meil on kamba peale üks lihtkäsiõng piraka ahvenakonksuga. Tingimused on küll askeetlikud, aga profina seab Raio raske tina konksu otsa, heidab õnge võimalikult kaugele ning teeb tamiili järjest kalda poole tuues põhjavormid endale selgeks.

Esmalt lähevad konksu otsa sääsevastsed ning ei kulu minutitki, kui ujuk näitab võttu, ning Raio tõmbab välja neljasentimeetrise kalakese: „Sellised tikutopsisuurused nad siin ongi.“ Omavahel öeldes, ma ei usu, see on tüüpiline kalamehejutt, kus antakse vestluskaaslasele püütud saagist vale arusaam... „Võta! Sinu kord,“ ulatab ta mulle õnge.

Paari minuti jooksul ei juhtu midagi, pinge kasvab. Mängitan sööta, nagu tavaliselt kodumaal ahvenaid peibutades teen. Näib, et siin on aga vastaseks tunduvalt salakavalamad vee-elukad!

Segane püük jätkub segaste tunnetega

Õnneks kaob nüüd kork peaaegu tervenisti vee alla ning ma tõstan veest välja oma „tikutoosika“.

Ma pole kalal käies kummalisemaid ja vastuolulisemaid emotsioone kunagi tundnud – olen lennanud tuhandeid kilomeetreid, nautinud siin väga head seltskonda, kannatanud kohalikust harjumatust söögist tingitud diarröad jne ning nüüd ma olen tõmmanud räpasest veest välja pisikese sõrmepikkuse kalajunni... ja ma olen omamoodi õnnelik! Umbes sama jabur tunne võis mul olla kolmkümmend aastat tagasi, kui sättisin onu suvilas vihmaveetünnis ujukit ja tina tasakaalu ning mõtlesin, et mis oleks, kui paneks piraka ussi otsa ja tõmbaks koduste üllatuseks piraka puraka roostesest veest välja!

Lasen kalakese tasakesi vette tagasi ning ritv rändab taas Raio kätte. See kalapüügihaigus on ikka imelik asi, paneb muidu mõistlikud mehed hulle asju tegema!

Raisakotkad on kohal

Meie edu ei jää märkamata! Vaikselt hiilivad pervele me selja taha siit- ja sealtpoolt pisikesed omavahel sosistavad ja žestikuleerivad hiinlased ning neil on põhjust tulla. Etteruttavalt võin öelda, et selle paari tunnikese jooksul, mille nii-öelda kalastades veedame, ei näe me, et ükski kohalik õngitseja ühtki kala tabaks. Ja meist allavoolu on mitukümmend püüdjat oma paarisajal meetril.

On selline tunne, et kui meil oleks aega ja tahtmist ning klientidel vastav soov, siis oleks koheselt mõistlik avada siinsamas jõekese ääres „Raio ja Tarmo kalapüügikool“. Suurustlemata võib öelda, et see kalapüügiasi on nagu rattasõit – et kui mingi taseme oled saavutanud, siis kogemuse pealt teed oma tulemuse kuidagi ikka ära. Noh, selle vahega, et kui parajasti on õnne!

Kalarõõmu ei näi täna aga olevat ka üle jõe tõmmatud keerulise ridaõngega kalastajal – mitme meetri kõrguselt on üle vee veetud nöör, mis otstes pöördub poolide abil jõe kohale tagasi ning mille küljest ripub vette 6 ujukiga varustatud „lipsu“.

Võrgud hoobilt sisse!

Raio annab mõista, et Hiinas on tavaline, et kui keegi hakkab kala saama, siis ilmuvad ei-tea-kust välja võrgutajad ning tõmbavad püüdjatest üles- ja allavoolu võrgud üle jõe kaldast teise.

Ja mõne aja pärast vaikselt nii lähebki! Vee manu marsib lisasõbraga paarike, kellest üks heidab raskusega varustatud võrgu teisele kaldale kaaslasele ning siis tagasi tirides päästab silmadest kaasa võetud plastikämbrisse peotäie keskmisest väiksema konna suuruseid kalu.

Laiendatud perel on käed tööd täis ning rohke sõimu saatel täitub anuma põhi poole tunni jooksul kümnesentimeetrise kalakihiga.

Mis nad nende kaladega teevad, meil küsida pole mõtet, sest varasemad katsed on näidanud, et kohalikud ei oska ühtki keelt peale kohaliku.

Täna oleme suures riigis külalised ja seetõttu me illegaalsete võrgutajatega sõnasõda, võimalikku kähmlustki korraldama ei hakka.

Lõpuks tuleb rekord ära!

„Otsas on!“ sõnab Raio veidi kõrgendatul häälel. „Ei ole ikkagi vist“, lisab ta kohe. „Kurat, ei saa aru, kas kala on otsas või ei ole!“ Kork on kadunud õige pisut vee alla, Raio on hoogsalt haakinud ning suunab nüüd rakenduse alumist otsa enda poole, seda esimesel korral tabamata. „Raisk, vist on ikka otsas,“ sõnab ta ning tõstab konksu silmade juurde. „Ei ole ikkagi, see on uss,“ ütleb ta ja parandab kohe: „Ei, see on ikka kala.“

Eesti jalgpallikoondislase ja tuntud kalamehe Raio Piiroja käel lebab väsinud saak ja, nagu pildilt näha, palju suurem kui abielusõrmus – mees on tabanud oma elu rekordkala, lausa Hiina ime! Tõsi küll, kaalugraafiku tagumisest otsast!

 ***

***