Kes ta õigupoolest on?
Jõeforell kujutab endast tegelikult meriforelli kindlat jõe vormi. Ta kuulub mitte ainult sama liigi, vaid lausa sama alamliigi koosseisu (Salmo trutta trutta), kuid jõeforelli teaduslikus nimetuses on kindlalt kirjas Salmo trutta trutta morpha fario. Kärestikel koevad nad ju mõlemad ja seda enam-vähem samal ajal. Kuid räägime siin konkreetselt jõeforellist.
Jõeforelli kudemine algab reeglina siis, kui vee temperatuur langeb 6-7 plusskraadini ehk vältab jõgedes, mis on merega otseühenduses oktoobri keskpaigast novembri lõpuni. Allikalistes vetes võib see aga kesta veel isegi jaanuarikuus. Kudemispaigaks on kruusase põhjaga ja väga kiire vooluga alad, enamasti kärestiku piirkonnas. Mari, mis on kruusast teki all, haub harilikult umbes 4 kuud (3–5).
Mainime siinkohal ainult kõige ilmekamad tunnused, mille poolest täiskasvanud jõeforell meriforellist erineb. Suguküps on jõeforell alates 23–32 cm kogupikkusest emaste ja 19–27 cm isaste puhul. Suguküpsus saabub emastel 3–4-aastaselt, isastel umbes aasta nooremana.
Jõeforell võib elada päris vanaks, tema eluearekordiks peetakse 49 aastat (Tšehhi). Maailma rekordiliseks kaaluks arvatakse olevat 9,07 kg (Inglismaa, 1866). Eestis pretendeerivad rekordilise jõeforelli tiitlile üle kuuekilosed isendid (E. Piho, A. Turovski, Eesti Mageveekalad, Kalastaja Raamat, Tallinn, 2001).
Võluva mustriga kaunitar
Jõeforell on tohutult varieeruva värvusega, selja poolt võib ta olla rohekaspruun, sügav tumerohekas, must sinkjas-roheka varjundiga. Kõhu pool on hele, valkjas ning küljed võivad olla rohekas-kuldsed, kullakarva-pronksjad või isegi hele-kuldkollased.
Kalal on imekaunis tähniline muster. Tähnid on tavaliselt heleda äärisega, tumedamad rohkem selja poolt küljejoone kohal. Küljejoone piirkonnas ja sellest allapoole võivad nad olla lausa kirsipunased. Suguküpsetel emastel võivad küljed olla isegi sinakas-hõbedase varjundiga – ja ikka mustade ja erepunaste tähnidega, millel on hele rõngas ümber. On ju imekaunis!
Sabauim on jõeforellil tihtipeale lõhikuga, mida ei ole meriforellil, kellel on täiesti sirge või isegi väljapoole kumer sabauime serv. Võrreldes lõhe suhteliselt sügava sabauime lõhikuga on see jõeforellil siiski üsna tagasihoidlik.
Küllaltki iseäralik on jõeforelli sahkluu, mis on paaritu luu kõvas suulaes, mille peal on hambad. Võrreldes meriforelli ja lõhega on jõeforelli sahkluu suurim ja võimsaim ning hambad, mis selle peal asuvad, on arvukad ja samuti väga suured. Mõnevõrra sarnaneb jõeforelli sahkluu vikerforelli omaga, kuid viimase sahkluu on külje poolt vaadatuna alati kõver, jõeforelli oma peaaegu sirge.
Jõeforelli lemmikampsud
Jõeforell toitub peamiselt põhjaloomadest, kuid suuremad isendid püüavad enam-vähem kõike, mis liigub ja on suupärane, k.a vesikonnad, hiired, karihiired ja kalad, kellest esimeseks lemmikuks on lepamaim. Põhja selgrootutest sobivad talle hästi puruvanad, kirpvähid, ühepäevikuliste, kevikuliste ja ka kiilide vastsed ning mõned teod, näiteks vesiking. Noored, nagu kõik kärestiku piirkonnas elavad lõhilaste noorjärgud, tunnevad huvi ka õhu- ehk lendavate putukate vastu, neile maitsevad surusääskede valmikud, teised kahetiivalised, ehmestiivalised e puruvana valmikud jpt.
Jõeforelli püügil kasutatakse teatavasti eredavärvilisi lante, kusjuures paljude tõeliste forellipüüdjate jaoks on auasi teha ise valmis selline kaunis ja kalale vastupandamatult isuäratavana näiv tehisputukas. See on välja kujunenud tõeliseks kunstiks. Maailmas on üüratul hulgal trükikatalooge, kus neid linnusulgedest ja väga paljudest teistest materjalidest tehtud šedöövreid näidatakse, ning selliseid katalooge tuleb kogu aeg juurde.
Võluvõimetega kala
Kiire voolu vastu ujumiseks ideaalse kehakujuga jõeforell on paljude rahvaste hulgas olnud juba iidsetest aegadest nii suure au sees, et omal ajal nimetati teda ja tema sugulasi lõhilasi ametlikult noobliteks avatud ujupõiega kaladeks. Avatud ujupõis tähendab forellide ja ka lõhe puhul vajadust täita see ujumiseks nii tähtis organ õhuga, s.t sattuda regulaarselt kontakti atmosfääriga. Teiste sõnadega peab see kala end aeg-ajalt näitama. See on loomulikult ohtlik ning kala peab seejuures olema ülikiire, mida forell ka on.
Miks kutsutakse teda aga noobliks, lausa tsaari kalaks? Muidugi on ta väga maitsev ja seda suurel määral tänu sellele, et lihassegmentide vahel on väga parajalt erilist rasvkudet, mis erineb maitseomadustelt lõhilaste siseorganeid kõhuõõnes katvast perivistseraalsest rasvkoest.
Jõeforell ei esine kuskil massiliselt, nii et selle kauni ja imemaitsva lihaga kala hankimine vihjab teatavale elitaarsele tellimusele. Usutavasti tasub siin ära märkida ka seda, et jõeforell on tõepoolest väga tervislik toit. Ta on üsna tundlik reostuse suhtes, jõeforell on puhta ja kiirevoolulise mageveekogu liik. Tema lihaskere praktiliselt ei akumuleeri toksilisi aineid ning ta on ülimaitsev ja igas mõttes väga puhas kala.
Ilmselge on, et selline kala elab looduslikult ülikaunites paikades ning ta on inimeste mütoloogilistes kujutlustes olnud seotud haldjatega, seda kogu Euroopas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias. Võluvõimetega kuldsetest, valgetest, safiirsinistest, aga ilmselgelt jõeforellidest leiame suurepäraseid lugusid Suurbritannia, Vahemere, Kaukaasia, Kesk- ja Lääne-Euroopa rahvaste juures. Kusjuures nii mõneski muinasjutus on kuldne forell müstilises kontaktis haruldaste lindudega, näiteks sinipistrikuga Kesk-Aasia ja Kaukaasia muinasjuttudes.
Soovitusi keeduroaks
Kulinaarse poole pealt on jõeforell äärmiselt mitmekesiselt kasutatav ja nauditav kala. Minu meelest oleks surmapatt vaid seda kala marineerida, kuid ega minagi ole kõiki, eriti õrnemaid Vahemere-äärseid marinaade maitsta saanud.
Õrnalt soolatuna on ta suurepärane, fooliumis küpsetatuna (ürtide ja koorevõiga) vaimustav, grillituna hiilgav jne jne. Kuid minu meelest on kõige maitsvam umbes poolekilone või väiksem jõeforell, kui ta on kergelt soolases väheses vees keedetud tilli, peterselli ja vähese koriandri ning tüümianiga. Vett ei tohiks olla rohkem kui hädavajalik kala katmiseks. Soovitatav on madal, piklik anum ning kindlasti kaanega. Keeta ei tohi üle 15 minuti. Kui teile meeldib eriti leem, siis pange kala külma vee sisse, ajage vesi keema ning laske keeda 10 minutit.
Minu meelest on jõeforell tõesti kala, keda on raske kulinaarselt ära rikkuda, ja mis peamine – olge juures, keskenduge protsessi jälgimisele ning ärge mingil juhul kõrvetage ega keetke seda aristokraatlikku kala pudiks!
*** KUIDAS JÕEFORELLI PÜÜDA?
Kolm soovitust kogenud forellikütt Sven "Aapua" Laanetilt.
1. Kust jõekat otsida?
Head eeldused kala leidmiseks loovad kõva, kruusane ja klibune põhi, läbipaistev vesi ja kiire vool. Oluline on ka sügavus. Põlvini vees naljalt suurt kala ei kohta, sügavus võiks olla pigem vööni, rinnuni või sügavam. Eelistan järsult langevaid kaldaid, kus tekivad uurded ja kaldaaugud, ning kus leidub vee kohale langevat kaldarohtu, põõsaid ja vees oksarisu. Kala otsides liigu vastuvoolu. Loogika on selles, et forell jahib reeglina putukaid ja teisi väikseid tegelasi, kes liiguvad veega kaasa ja istub seepärast, suu lahti, vastuvoolu.
2. Millega püüda?
Eelistan püüki leechiga, mida on vaja parajalt mängitada ja seega tuleks algajal pisut harjutada. Leech imiteerib rohkem vees liikuvaid ja forelli igapäevatoiduks olevaid tegelasi kui näiteks vooblerid. Eelistan naturaalsemaid toone – halli ja pruuniga olen saanud 90 protsenti oma saakidest. Et landid on kerged, siis üle 0,2 jämedusega tamiili ei maksaks kasutada. Universaalne ritv oleks soovitavalt light või ultralight pikkusega 2,10 ning ketas võimalikult kerge 1500 kuni 2500 seeria esisiduriga haspel.
3. Kuidas kala välja tuua?
Kui otsid püüginaudingut, siis lase kalal trallitada ja ära kiirusta. Sidur hoia nii, et kala saaks söösta, risusemates kohtades suru oma tahet rohkem peale. Kahva kasutades pea meeles, et kahvaga mitte ei püüta kala, vaid kala libistatakse kahva peale. Kui kala ei ole kaldasse jõudes piisavalt väsinud, võib ta hakata uuesti trallitama. Seks puhuks tuleks lasta sidur lõdvemaks.
Forell on õrn kala ja tugevam pigistamine tema väljavõtmisel võib teda tõsiselt vigastada. Eriti oluline on see siis, kui tahad kala tagasi vette lasta. Üks põhjus, miks eelistan püüda leechiga, on ka see, et tal on üks konks ning erinevalt kolme konksuga lantidest vigastab see kala vähem ning teda vette tagasi lastes jääb ta suurema tõenäosusega ellu.
***
***
Kommentaarid (0)