Toksilised ained Läänemere kalades

Peamistest probleemidest

Läänemere seisundi hindamisel tuuakse kõige sagedamini välja neli olulist probleemi: eutrofeerumine, toksiliste ainete sisaldus, võõrliigid ja kalade ülepüük. Läbi aegade on toksilistest ainetest Läänemeres kõige rohkem probleeme tekitanud kloororgaanilised ained, näiteks pestitsiid DDT (diklorodifenüültrikloroetaan), PCBd (polüklooritud bifenüülid) ja dioksiinid. Kõigi nende ainete sisalduse kõrgaeg Läänemeres jäi 1970-ndatesse.

1962. aastal avaldas USA merebioloog Rachel Carson raamatu „Hääletu kevad“ („Silent Spring“), kus ta esitles laiale avalikkusele esmakordselt toksiliste ainete bioloogilise võimendumise ideed DDT näitel. Aastatel 1970–1980 keelustati DDT põllumajanduslik kasutamine enamikus arenenud riikides, kuid mõned maad, eriti Aafrikas, tarvitavad seda siiani, peamiselt malaariat levitavate sääskede tõrjeks. Eestis keelustati DDT kasutamine juba 1968. aastal.

PCB-sid on kasutatud dielektrikutena, jahutusvedelikena, määrdeainete ja värvide koostises. 1970-ndatel aastatel hakati nende kasutamist piirama. Tihti satuvad need ühendid keskkonda jäätmete hooletu käitlemise tagajärjel. Nad põhjustavad organismides maksa, seedeelundite ja naha kahjustusi ning rikuvad hormoontalitlust, paljunemis-, närvi- ja immuunsüsteemi tööd. Nad võivad tekitada vähki.

Dioksiine ei toodeta spetsiaalselt, need tekivad kõrvalsaadustena teiste kemikaalide sünteesil ning PCBde põletamise ja vale käitlemise tagajärjel. Sageli võivad need tekkida klorofenoolide liitumisel tööstuslike jäätmete hoiustamiskohtades ja prügimägedel. Kokku on teada 75 dioksiini teisendit. Need ained on väga püsivad ja lahustuvad vees väga halvasti. 2,3,7,8-tetraklorodibensodioksiin on nende hulgas levinuim ja üks mürgisemaid aineid maakeral. Dioksiinide jääke leidub keskkonnas laialdaselt. Kõrgemaid kontsentratsioone on leitud veekeskkonnas, eriti kalades ja kalatoidulistes lindudes.

Dioksiinid kalades

Praeguseks on nimetatud ainete sisaldus Läänemere ökosüsteemis oluliselt vähenenud, kuid kahjuks on Läänemere mõne piirkonna kalades toksiliste dioksiinide sisaldus siiani liialt suur ja viimasel ajal pole vähenemistrendi märgata. Näiteks Läänemere rasvasemad kalad, nagu lõhe ja räim, võivad sisaldada dioksiine rohkem kui Euroopa Liidu norm (4 pg/g kalas) ette näeb, eriti vanemad kalad, kelle organismi mürgised ained elu jooksul on kuhjunud.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel satub rohkem kui 90% dioksiinidest inimese organismi liha, kala ja piimatoodete kaudu. Samas saavad Läänemere-äärsete riikide inimesed tervelt 80% dioksiinidest peamiselt Läänemere rasvasest kalast lõhest, kilust ja suurematest räimedest. Läänemere räimede keskmine dioksiinisisaldus on 2–2,5 pg/g, Läänemere lõhel aga 2–8 pg/g.

Kui võrrelda Eesti rannakalurite poolt söödavat Läänemerest püütud kalakogust nende kogustega, mis tervise seisukohalt oleks nende dioksiinisisalduse puhul ohutu tarbida, siis tuleb välja, et kalurid söövad räime natuke rohkem, kui oleks ohutu süüa. Samuti söövad nad lõhet ja kilu enam-vähem nii palju, kui ongi ohutu tarbida. Vähemrasvaseid kalu, nagu ahvenat, koha, haugi, turska ja lesta, lubaks normid palju rohkem tarbida. Siit võib järeldada, et harrastuskalurid võiksid suurema riskita süüa ära kõik oma Läänemerest püütud kalad, sest nende lauale arvatavasti nii sageli kala ei jõua kui kutselistel kaluritel. On soovitatud hoiduda vanemate kui viieaastaste (pikkus üle 17 cm) räimede söömisest, kuna nad võivad sisaldada liialt palju dioksiine. Soome soovituste järgi ei tohiks Läänemerest püütud lõhet või meriforelli tarbida rohkem kui kaks korda kuus.

Mõjudest toiduahelatele

Kloororgaaniliste ainete kõrgendatud sisalduse tõttu oli alles hiljuti kahjustatud toiduahela tipus olevate, peamiselt kaladest toituvate röövtoiduliste loomade paljunemine. Näiteks merikotkastel ilmnes munakoore õhenemine kaltsiumi ainevahetushäirete tõttu ja vanalinnud tallasid munad katki. Teine näide on lõhe vastsete varane ja massiline suremine rikutud B1 vitamiini (tiamiini) ainevahetuse tõttu (M74 sündroom). Ka Läänemere hüljeste paljunemisel on olnud suure toksiliste ainete sisalduse tõttu häireid. Õnneks on nimetatud Läänemere toiduahela tippkiskjatel tänu toksiliste ainete vähenemisele hakanud minema hulga paremini. Kaasajal on kala oluliselt puhtamaks läinud kui 1970ndatel ja ka terviseriskid inimesele on vähenenud.

Mürgiste raskmetallide elavhõbeda ja plii sisaldus Läänemere kalades on üldiselt väike. Läänemere räimes määratud suurim elavhõbedasisaldus oli 0,05 mg/kg märgkaalu kohta. Sellist räime võiks 60 kg kaaluv inimene nädalas süüa kuni 6 kg. Natuke murettekitavam on Läänemere kalade kaadmiumisisaldus, mis viimasel ajal Läänemere põhjapoolsetes osades näitab isegi natuke tõusutrendi. Seda seletatakse sellega, et Läänemere suuremate laiuskraadide vesi on väga väikese soolsusega ja see soodustab kaadmiumi kuhjumist kaladesse.

Saasteained ja organism

Üheks põletavamaks probleemiks Läänemeres on kujunemas hormoonsüsteemi talitlust häirivad ained. Nimelt võivad mõned sellised ained seonduda elusorganismis valkudega, mis on mõeldud hoopis suguhormoonide jaoks. Tulemuseks on see, et õige hormoon ei saagi sinna ühineda ja loomade paljunemisprotsessis toimuvad ebasoovitavad muutused, näiteks mõnedel kaladel ja molluskitel ähmastuvad soopiirid ning muutub sugude vahekord. Sellised kahjulikud omadused on avastatud mitmetel ka Läänemere keskkonnas leiduvatel ainetel, näiteks nonüülfenoolidel ja tributüültinal. Nonüülfenoole on kasutatud lisanditena määrdeõlides, värvides, nõudepesuvahendites, plastikutes. Tributüültina kasutatakse aga pealiskasvu vältivates paadi- ja laevavärvides. Nende ainete kahjulikkuse tõttu on hakatud nende kasutamist piirama ja osaliselt keelustama.

Saasteained kahjustavad organismi pika aja jooksul ning nende mõju pole sageli võimalik kohe näha. Suurel hulgal saasteaineid satub just toiduahela kõrgematesse lülidesse, ka inimese organismi. Pestitsiidi DDT kontsentratsioon merikotkas võib olla näiteks 10 miljonit korda suurem kui vees. Raskesti lagunevad ained võivad märkimisväärselt kahjustada just organismide sigimist.

Need püsivad ained on inimese kaasabil sünteesitud ja looduslikult neid ei teki. Nad on looduses olnud alla saja aasta, mis on liiga lühike aeg selleks, et kaladel ja teistel veeorganismidel oleks jõudnud tekkida nende ainete lagundamise tõhusaid mehhanisme.

DDT on looduses väga püsiv, näiteks mullas väheneb selle kogus poole võrra 2–15 aasta, vees isegi kuni 150 aasta jooksul. Ka naftas on palju toksilisi aineid, eriti süsivesinikke. Kuna aga miljonite aastate jooksul on naftat looduslikult merepõhjast vette immitsenud, siis loomadel on tekkinud küllaltki tõhusad meetmed, et neid toksilisi aineid kiiresti lagundada – need ained ei kuhju toiduahela tipus olevatesse kiskjatesse. Näiteks naftas leiduvad polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud lagundatakse kala maksa ja neerude poolt üpris kiiresti. Häda on aga selles, et nende ainete lagunemise käigus organismis muutuvad nad just eriti ohtlikeks ja mõnikord, selle asemel, et uriini või väljaheidete kaudu kala organismist välja minna, võivad nad ühineda DNA-ga ja tekitada kahjustusi ja isegi kasvajaid.

Uued ohuallikad levimas

Uurisime hiljuti Eesti rannikumere õlireostust lesta ja emakala kaudu. Üldistusena võib öelda, et Soome lahe veed on naftaproduktidega rohkem reostunud kui Väinameri ja Pärnu laht. Meie labori analüüsid näitasid, et Soome lahe kalade sapis ja uriinis leidus kõige rohkem naftast pärinevate kõige toksilisemate ainete, polütsükliliste aromaatsete süsivesinike, laguprodukte. Ka kalade punaliblede kahjustusi oli samades piirkondades püütud kaladel rohkem. Põhjalikumad Soome lahe reostuse uuringud kalade põhjal jätkuvad Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel ja lähitulevikus võib see olla üks regulaarselt kasutatavaid meetodeid mere seisundi hindamiseks. 

Kuigi teada-tuntud toksiliste ainete sisaldused Läänemeres näitavad enamasti vähenemistrendi, võetakse pidevalt kasutusele uusi aineid, mis varem või hiljem satuvad looduse ringkäigus Läänemerre ja siinsetesse kaladesse. On juba tõendeid, et mitmed uued laialdast kasutamist leidvad ained (nanoosakesed, mikroplastikud) võivad Läänemere elustikule, sh kaladele kahjulikult mõjuda. Viimasel ajal on hakatud Saksamaal ja Rootsis igal aastal säilitama teatud kogust Läänemere kalu ja teisi organisme nn näidisepankades, et hiljem, kui teadlastel tekib vajadus uurida huvipakkuvate ainete sisaldust kalades tagasiulatuvalt, on selleks võimalus olemas. Varem, näiteks DDT puhul, tuli selleks, et hinnata tagasiulatuvalt Läänemere organismides selle insektitsiidi sisaldust, võtta appi muuseumides säilitatavad eksemplarid.

 ***

***