Lõhe, suursugune kütt.
Blogid
1. jaanuar 2015, 22:00

Kalailma aadlik

Lõhet on ikka ja jälle aadlisoost kalade hulka liigitatud, tänu tema väärtuslikule lihale. Aga osalt ka seepärast, et tegu on suure sõdalase ja väsimatu kütiga – ning neid voorusi on juba ammustest aegadest aadlile omistatud. 

Mõni sõna välimusest

Pulmarüüs emase lõhe keha on tumedam, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning omapärased punakaspruunilt või kollakas-hallilt ääristatud silmtähnid. Isaste pulmarüüle on iseloomulikud tellispunased või pruunid küljed, sinkjad marmorjad laigud ning tumedam või lausa sidrunkollakas kõht. Isaste alalõuale kasvavad kõhrest üles kõverduvad konksud, mis ei lase neil suud sulgeda. Lisame veel, et jõgedesse kudema tulevad emased on reeglina 4–6-, isased 2–4-aastased, ja sellega lõhele omaselt vastavalt 55–100 cm ja 50–90 cm pikad – ülalkirjeldatud vaatepilt on seega tõesti majesteetlik.

Lõhele on omane märgatav ja selgelt nähtav sabauime sisselõige, mis meriforellil puudub. Lõpuskaane aluskaas on lõhel eeskaanest vahekaanega eraldatud, meriforellil ulatub aluskaane nurk otseselt eeskaaneni. Sabavars on peenem kui meriforellil, seega saab lõhe hõlpsasti peos hoida. Lõhe suulaes on sahkluu eesmine osa viisnurkne, meriforellil aga kolmnurkne. Lõhe sahkluu tagaosas on vähe hambaid (keskmiselt viis) ja need asuvad ühes sirges reas. Forellil on see paigutus teine. Lõhe suu ulatub silmani, meriforelli suu ulatub selgelt silmast tahapoole. Kuid aitab sellest, õige kalamees tunneb lõhe alati ära.

Enamik kudejaid sureb

Kudema tuleb lõhi jõgedesse oktoobris-novembris ja kuna meie jõed ei ole eriti pikad, toimub kudemise migratsioon suhteliselt kiiresti. Kudemine algab 5-6 kraadi juures Celsiuse järgi, toimub põhiliselt 3-4 kraadi juures. Isane lõhi valib kärestikualal kruusase põhjaga paiga, mida vapralt kaitseb nii liigikaaslaste kui ka teistest liikidest kalade eest. Voolu kiirus koelmul peab ületama poolt meetrit sekundis ja sobiv sügavus on reeglina pool kuni kaks meetrit. Emane lõhi valib isase territooriumi piires kindla ala, kaevab võimsate sabalöökidega umbes kahe meetri pikkuse ovaalse lohu, mille sügavus on 10–30 cm, ja laseb sinna oma marja, mida läheduses olevad isased viljastama ruttavad. Seejärel katab emane viljastatud marja kruusaga ja hakkab pesa vahetus läheduses, kuid pisut ülesvoolu kaevama uut pesalohku. Kui kõik läheb plaanipäraselt, võib niiviisi tekkida kolme-nelja meetri pikkune ovaalne, jõepõhja taustast heledam pesakühm, mille sees on kuni kümme järjestikust pesalohku. Üks emane koeb mitu päeva, luues kaks-kolm (kuni viis) sellist pesakühmu. Koetud marjast hukkub 20–30 protsenti, kuna mõned marjaterad kannab minema vool, mõned süüakse ära lutsude, forellide, ka lõhi tähnikute ja teiste kiskjate poolt, kuid pesakühmude rüüstamist ilmselt ei toimu (registreeritud seda ei ole). Punakas-oranžid marjaterad on suured, 5-7 mm läbimõõduga veel enne paisumist. Seepärast on neid suhteliselt vähe. Ilmselgelt on kudemise protsess üsna kurnav. Kõikidest täiskasvanud kaladest vaid umbes 5 protsenti koeb kaks korda elus, vaid üksikud kuni neli korda. Enamik sureb peale esimest kudemist kurnatusse.

Marjast mereni

Mari haudub pesas kuni pool aastat. Vastsed on üsna suured (1,6–1,7 cm) ja neil on väga suur rebukott, moodustades kuni 70 protsenti loomakese kaalust. Kuus nädalat elavad nad kruusavaiba all, toitudes rebust, ja alles mai lõpus, kui rebukott on täielikult ära kasutatud, tulevad nüüd juba pea maimudena kruusa alt välja, tegelikult lausa sööstavad väikeste vahedega, ja lasevad voolul end piisavalt hõredalt laiali kanda. Juuni lõpuks saavad vastsed päriselt maimudeks, septembriks kattuvad soomustega ja neist saavad tähnikud.

Selja poolt on lõhe maimud ja tähnikud helepruunikas- või sinkjas-rohekad, külgedel kollakas-rohekad umbes kümne tumeda laigukesega ja kahe kõrvuti asuva musta laigu vahel on tavaliselt punane täpike (tähnik). Tähnikud elavad jões umbes kaks aastat, ujudes peamiselt vastuvoolu, et mitte liiga varakult merre sattuda. Seejärel kaovad nende külgedelt laigud ja nad muutuvad hõbedaseks. Nüüd nimetatakse neid laskujateks ehk smoltideks, sest nende elus algab merre laskumise periood. Laskumine on tegelikult katkendlik protsess: aeg-ajalt, ilmselt siis, kui kõht on hästi täis, loobub kalake vastuvoolu ujumisest ja laseb voolul end mere poole kanda. Siis tekib tal aga jälle isu ning ta hakkab vastuvoolu ujudes endale toitu otsima.

Laskumise käigus ilmselt saab kodujõe keemiline kompositsioon (maitsed ja lõhnad) vermitud kalakese mällu ning pärast meres veedetud 2–4 aasta möödumist otsib lõhi üles just nimelt selle sama jõe suudme, et tulla sinna kudema.

Jões kasvab noor lõhi üpris aeglaselt, merre laskunud kalakesed, umbes kaheaastased, on 10–16 cm pikad ja kaaluvad 10–60 grammi. Meres hakkab lõhi aga väga kiiresti ja järsult kasvama. Esimese aastaga enam kui kahekordistub tema pikkus ja ta saavutab kaaluks kuni 550 grammi. Kolme meres veedetud aasta jooksul kasvab lõhi kuni 88 cm pikaks ja kuni 5,7-kiloseks. Viis aastat edukalt meres elanud kala võib olla 1,2 meetrit pikk ja kaaluda oma 20 kilo. Lõhi on kahtluseta kõige kiiremini kasvav kala Eestis. Siin püütud lõhe rekordkaal oli 37,75 kg. See kala püüti 1938. aastal Keila jõest. Maailmarekordiks loetakse 46,7 kg (Šotimaa, 1906).

Kala nagu sõdalane

Lõhi on üks suurimaid röövkalu Läänemeres. Põhitoiduks on meres kalad, keda ta jahib jälitades. Lõhi on tõeliselt hiilgav ujuja. Peamiselt toitub ta räimest ja kilust, kuid kütib ka turska, väikest tobiast ja mais-juunis Atlandi ookeanist Läänemerre kudema tulnud täiskasvanud tuulehaugi. Ma ei imestaks, kui lõhe aadlisoost kalade hulka kuuluvuse on inimesed leiutanud ka selle järgi, et tegemist on suure sõdalase ja väsimatu kütiga. On ju neid omadusi iidsetest aegadest aadlile omistatud.

Kärestikujõgedes söövad noored lõhe tähnikud peamiselt põhjaloomastiku hulka kuuluvaid selgrootuid. Nende seas on tähtsad väikesed limused, nagu näiteks vesiking, kuni 1,5 cm pikkused kirpvähid, 1,5–2 cm pikkused puruvanakesed (ehmestiivaliste vastsed), umbes 2 cm pikkused vesineitsikute vastsed, ka ühepäevikulise vastsed (1,5–2 cm). Toiduna on nende jaoks väga tähtsal kohal ka surusääskede vastsed.

Tähnikud on oma käitumises üpris territoriaalsed, igaüks kaitseb oma toitumisala teiste eest. Nii mõnelegi neist võivad oluliseks toiduks olla ka nn õhuputukad ehk putukate valmikud – surusääsed, vesineitsikud (u 4 cm), aga ka vette kukkunud putukad, kelle elupaigaks on võsa jõgede kallastel.

Teatavasti on lõhi punakas-oranži lihaga kala. Sellise eredavärvilise lihaga kala tähtsaks toiduartikliks peavad olema suuremad vähilaadsed, eelkõige krevetid ja krabid. Nii et Läänemeres elanud lõhe liha on tublisti heledam kui näiteks tema Põhjameres elanud liigikaaslasel. Meie riimveelises meres ei ole kuigi palju sobivaid vähilaadseid. Kuid, mida või keda lõhi ka ei sööks, on tema liha väga rasvane ja ülimalt kvaliteetne toit inimesele. Paleoantropoloogid tulid järeldusele, et pärisinimene saab elada looduses kõikjal, kus saavad elada karud – nii pruun kui ka valge. See seos põhineb märkimisväärsel määral just nimelt sellel, et karud Põhja-Euraasias, Põhja-Ameerikas, Kaug-Idas ja arvatavasti mujalgi saavad sügisel, kui lõhi läheb kudema, süüa seda väärtuslikku toitu ja tänu sellele moodustada pikaks külmaks talveks hiilgavaid vitamiinide, omega-rasvhapete jm suurepärast ainete varu.

Mitmekesine toidukala

Umbes sada aastat tagasi leidsid, peamiselt Lahemaal, aset sulaste „lõhemässud“. Põhjuseks peremehed, kes toitsid oma sulaseid enamasti lõhega, kuid nood nõudsid muidugi sea- ja loomaliha. Niivõrd arvukalt esines lõhi meie rannikuvetes...

Täna koeb lõhi korrapäraselt Vasalemma, Keila, Loobu ja Kunda jõgedes. Ta tuleb ka Vääna, Pirita, Jägala, Selja ja Valgejõkke ning Pärnu jõkke. Enne Narva soojuselektrijaama ehitamist oli Narva jõgi tähtsaimaks lõhejõeks Eestis. Praegu siirdub neid Narva jõkke aga suhteliselt vähe. Ivangorodi kalakasvandus laseb enam-vähem regulaarselt jõkke tehistingimustes kasvatatud marjast laskujaid ja viimastel aastatel teeb seda ülitähtsat tööd ka meie vanim kalakasvandus Põlulas. Mul on väga hea meel avaldada tänu ja vaimustust suure töö eest, mida Põlulas on teinud proua Ene Saadre ja härra Jüri Lunin.

Norra fjordides on tänu Golfi hoovuse soojale veele ja fjordide omapärasele kujule lõhe mere sumpades kasvatamiseks niivõrd soodsad tingimused, et tegelikult suudab Norra kasvatatud lõhega rahuldada kogu maailmaturu nõudmise.

Kulinaarselt pakub lõhi tuhandeid ja võib-olla isegi kümneid tuhandeid erinevaid retseptivõimalusi. Sellest kalast võib teatavasti teha ka suurepäraseid torte.

Minu meelest on kuumsuitsulõhi suurepärane, fooliumis küpsetatud lõhi ülihea, grillitud lõhi hiilgav. Kuid lõppeks ei ole miski parem kui värskelt ja lihtsalt soolatud lõhi. Ikka samas heas vanas proportsioonis: kilo liha, veidi alla 100 grammi jämedat meresoola, umbes 10 grammi suhkrut ja minugipoolest lisage nii palju maitserohelist kui tahate – mina seda tegema ei hakka. Elagu see hiilgav kala!

***

***