Vabatahtlikud – pind röövikute silmas

Kas jõe ääres pätte passides hirmu ei ole?

Muidugi on. Selja jõe ääres on mulle paar aastat tagasi näidatud Glocki, kui seal „elektrikuid“ kohtasin. On teada, et ka Pirita jõel on tuld antud. On olnud ka selliseid olukordi, kus inimene ei saa minna oma suvilasse. Röövpüüdjad keelavad tal selle ära, sest suvila kõrval on kalade kudeplats ja pätid tahavad siin rahulikult toimetada. Inimene ei julge ka politseid kutsuda, sest ta teab, millega ta riskib. Pannakse maja põlema või mis iganes.

Miks sa seda teed?

Sest tahan kala püüda ja teha seda ka tulevikus. Ja tahan, et ka meie lapsed saaksid kunagi kala püüda. Kui röövpüüdjad kurnavad jõgesid, siis polegi varsti meil enam midagi...

Kuidas toimib lõheliste röövpüük Eestis?

Välja on kujunenud kindlates piirkondades tegutsevad kindlad grupeeringud ja selle pealt teenitakse kõvasti raha. Osad inimesed võtavad lõheliste keeluajaks töö juurest puhkuse, kütavad terve keeluaja ja teenivad kuuga vähemalt aasta palga lisaks.

Kui palju neid grupeeringuid on?

Sõltub kandist. „Idablokis“ – Kunda, Selja ja see kant – on olemas väga tõsine elektriga püüdjate grupp. Lisaks need, kes tulevad sinna Narva poolt püüdma. Nii-öelda jõe ääres puhkajad, kes löövad oma telgid püsti, sätivad võrgud sinnasamma kõrvale ja inspektorite saabudes laiutavad käsi, et nemad ei tea, kelle oma võrk on.

Harjumaal tegutsevad enamasti üksikud üritajad või väiksemad grupid. Pirita jõel näiteks tegutseb üks niinimetatud valge mikrobussi kamp, teada on ka üks mustlaste punt. Keila jõel tegutseb üks kohalik punt ja mõned teised käijad.

Kes need inimesed on?

LOE TÄISPIKKUSES LUGU röövpüügist Eesti lõhejõgedel ja vabatahtlike tegevusest röövpüügi takistamisel ajakirja Kalale! jaanuarinumbrist!

***

***