Blogid

Pärnu jõel mõllitamas, 24. jaanuar 2015 

Rain, 23. jaanuar 2015 22:00
Kaks nädalat polnud kalale saanud ja nädalavahetuse lähenedes hakkasin juba tunde lugema.

Hommikul kümne paiku võtsin suuna Pärnu poole. Läksin läbi linna - jõgi rahvast täis. Järelikult jää ok. Suundusin ülesvoolu. Samasse kohta kus paari nädala eest uurimas käisin. Jõe jää ühtlasem, paar musta laiku veel oli, aga tundus tunduvalt parem olukord olevat kui tookord. Igaks juhuks haarasin siiski tuura kaasa. Vantsisin piki kallast püügitsooni juurde. Jää normaalne, marmõss sisse. Usse ei hakanud panemagi, miski sisetunne ütles, et sellest marmõssist ei piisa... Lappasin meetrit seitse välja ning põhja kätte ei saanud. Selge pilt, vaja suurem kirp panna. Seegi ei aidanud, põhi ujus eest üsna kiiruga.

Jännanud mõnda aega kaldale lähemal, lõin lõpuks käega. Linna. Seal vähemalt mõne vaiksema koha leiab. Parkisin auto sõudebaasi kanti ära ja tatsasin piki jääd konsa vastas olevasse soppi. Rahvast jääl nagu kevadel. Telgiga ja telgita, eestlased ja venelased. Enamus tundus särge tonkatavat, mõni peksis põiki.

Otsisin massist eemale paiga ja läks püügiks. Esimene auk ja kiisk kiusas. Teine auk kümme meetrit eemal valget kala täis. Kõigepealt paar nurgu, siis sekka särge, uuesti nurgu. Panin hirmuga minema. Edasi. Kolmas auk sai seatud juba üsna voolu joonele. Põhi hakkas vaikselt edasi liikuma, kuid paari meetrise kõikumisega sai siiski mõllida. Alguses väike vaikus ja siis paarkümmend senti põhjast allapoole mängides vimmapoiss otsa vajus. Viis minutit hiljem teine samasugune. Ja siis keeras särjeks ära.

Puurisin ümbruskonna auklikuks kuid peale särje-nuru parvede midagi roosilist ei leidnud. Nii oli vaid aja küsimus, kui vimmaaugule tagasi kolisin. Kolmas ja neljas punnnina ronisid pea kohe välja. Kuid sort endiselt selline, et ühest august sisse ja teisest alla tagasi. Olin juba mõtetes uusi kohti avastama minemas, kui korraga korralik maakera otsas. Vonka vonka tuli auguni ... ja jäi ääre taha kinni ... ning hetk hiljem läinud ta oligi. Võtt tegi kiired korrektuurid plaanides ja järgmine tunnike möödus samas tsoonis. Mitte et sellest mingit tolku oleks olnud...

Vaikselt jahtus keha maha ja maailmaavastamise mõtted vallutasid uuesti pea. Kand ja varvas isa latikapüügi paiga juurde. Selleks hetkeks jõel rahvast juba vähem ja sain kenasti endale paiga valida. Esimene auk sattus mingisuguse kõrkjaprahi sisse. Hea et päris ära ei nüristanud terasid. Koht küll kena, kuid kirp põhja ei leidnud. Natuke kalda pool sama lugu. Kui kolmandas augus, juba kõrkjatele üsna ligidal, endisel kirp jumal teab kus mere suudme lähedal ujus, keerasin otsa vanasse paika tagasi.

Uuesti vanale augule tagasi ja lühikese ajaga kolm vimmapoissi korraks jääl käis. Sort aga vaikselt väiksemaks läks ja pikalt siia pidama ei jäänud. Motoorses rahutuses kõrkjate kanti lõpuks tatsasin. Äkki ahvenat leiab. Asjad vimmatsooni maha jätsin ja miski vana augu välja valisin. Alustasin püsti seistes mängimist. Teise tiiru pausi ajal kergelt keegi puudutas ja haakimisel järges korralik raskus. Aga ainult korraks. Krt. Vimb? Latikas? Aga ilmselt ei, sest järgmise minutiga kaks normaalset ahvenat välja tulid. Mõtlesin selle peale, et elu ongi lill ja nüüd läheb andmiseks ja vaja ruttu istealune viiskümmend meetrit eemalt ära tuua - kaua sa ikka kükitades püüda viitsid. Ohh seda lolli amatöörliku mõtet küll, ahvenaparv lehvitas vaid saba(de)ga ja tegi ruumi nuruparvedele. Otsisin, mis ma otsisin ümbruskonnast, kuid üles ahvenaparve enam ei leidnud.

Õhtupoolikul igas augus särjed ja nurud rallisid ja vaikselt mu ussitagavara hävitasid. Mingi hetk veel paar turba sekka lõi. Ja hämaras loomulikult kiiska. Päris pimedani ei jäänud ja tulin tulema. Lahe on see talvepüük ikka! Homme peaks jälle minema.

Ilm: -1 kraadi, pilves, kerge lääne tuul.