6.02 olime igatahes Käku maja juures, mille ees oli närviliselt suitsu kimuv Villu(Käku ja Mäne isa). Too vaene mees oli asjadest päris valesti aru saand ja arvas miskipärast, et kell 6 on juba väljasõit, mitte asjade pakkimine. Teise korruse aknast ilmus hetkel kui me majani jõudsime üks suht loppis nägu, mis lähemal vaatlusel osutus Käku omaks. Viltuse morda omanik oli nimelt eelmine päev omandanud doktori kraadi ja eks see vajas ju sutike tähistamist. Ise ta sedapuhku kalale kaasa ei tulnud, kuna õhtune pummelung vajas ettevalmistusi.
Hakkasime pakkima. Nii, paat on, paadi põhjad on, ankur ja muu stuff ka on, a kus on PUMP? Pingutasin oma unesegast arunatukest ja mõtlesin välja....paadi täis puhumise mehanism on mu isa juures, kuhu see kogemata koos teise paadiga viimane kord jäi. Tammusin häbelikult jalalt jalale ja teatasin ka teistele vaikse, tagasihoidliku häälega kurva uudise. Õnneks keegi ei pahandanud, kuna papa maja jäi niikuinii tee peale. Lõpuks kogu mant kärus, pump kah olemas ja sõit võis alata. Meie eelmine lääneranniku haugipüügi plats on viimasel ajal maailma majandusega solidaarne olnud ja langemise trende näidanud, seega otsustasime uue turu otsida ja proovida õnne Tõstamaa aktsiatega. Selgus järgmine kurb fakt: Villu oli oma kepsu maha unustanud ja ainuke autos olev kaart oli Vilniuse kaart. Seegi ebamäärane. Appi tõttas jälle minu pooleldi nutikas samsung, kuhu toredad Tele kahe töötajad on sisse pannud interneti koos sateliitnavigeerimissüsteemiga. See juhendas meid otsemat teed pidi virtsuteel olevasse pensukasse, kus mäne sai leevendust tema sisse pugevale viirusele. Nimelt oli poisi sisse tee uuristanud mingi naljakas tõbi, mille vastu ei pidavat muud rohtu olema, kui kell 8 hakata viina jooma. Paraku on meie riigivanemat otsustanud sedasi, et enne kella 10 apteekidest arstimeid osta ei saa. Klapitasime mis me klapitasime aga piisavat hulka sula me kokku ei saand, et apteeker ära osta, kes meile pisikese sosku althõlma müünud oleks. Ei jäänd muud üle kui kasutada samas majas olevat valveapteeki, kust sai mastercardi abiga kohvitopsiku täie medikamenti. Mäne soigumine lähenevast tõvest oli selleks ajaks juba mulle kah hirmu nahka ajanud, nii et aitasin tal papist ampulli tühjaks imeda. Tervis oli vähemalt selleks päevaks päästetud. Tõe huvides olgu ära märgitud, et tollele laupäevale järgneval teisipäeval sai tõbi mu ikkagi kätte. See selleks.
Lõpuks olime sadamas ja saime veele. Koht tundus paljutõotav. Ilusaid soppe kõik kohad täis. Kui mina oleks haug, siis just seal ma pesitseks. Eemal paistis paadike. Kolm lõbusat selli sees. Otsustasime, et kuna me ikka võõrad ja esimest korda seal, siis lähme küsime vähe nõu. Sõitsime kuuldekaugusesse ja alustasin ümbernurga juttu. Ala tere jõudu ja et kuidas ka külameestel läheb ja et ei tea kus need haugid siin kandis ka olla võiks, kui järsku käratati teisest paadist et Henri sina või???? No krt. Mine kuhu tahad ja mis kell tahad, ikka tuttavad napsusõbrad ees. Sedapuhku oli tegu lapsepõlvesõbraga, kes oli sinna tulnud juba eelmise päeva hommikul ja oli juba ühtkoma teist kottigi saand. Loeng kuulatud ja tarkuseterad kõrvataha pandud asusime omapäi tegutsema. Esiti hüppas mul Slideri otsa üks alakas. Viskas effektse küünla ja sülitas landi nelja tuule poole. Siis pures keegi Mäne sama firma lanti ja jättis sinna allkirjaks kaks korraliku täket. Nõksu aja pärast Mänel siiski mõõdus elukas otsas ja paati kah. Veel nõks ja teine veel. Järgmise kohane proovisime suti sügavamat paika. Seal oli edukas minu miskine proffesori analoog, mis tõi ühe mõõdus havi paati. Veitsa madalamas tuli üks alakas veel subwartiga tutvust sobitama aga õnneks lahkus too sealt omade jõududega peale mõnigast paadi ees ujutamist. Siis oli kell paraku seal maal, et tuli ennast Käku doktoriks sisseõnnistamisele sättida ja nii me pidimegi ennast kivide vahelt sadamasse laveerima. Dokis kohtasin seda asutust majandava naisterahvaga, kes oli lahkesti nõus mõistliku tasu eest meie plastpaadi hoiule võtma ja pajatas, et eelmine päev oli sealt korralik noos välja võetud. 4 mehe peale 40 haugi. Saime ka püügikoha nõuandeid ja teadmise, et nulli on seal kandis suht raske jääda.
Nüüd põle muud, kui tuleb täna omandatud paadike ära tuunida ja ongi "kodusadam" olemas. See nädalavahe möödubki lootsiku veekindlamaks muutmise, õlle- ja ridvahoidmis vigurite paigaldamise tähe all ja siis läheb juba suurte saakide peale asi välja....... Edu kõikidele, kes ei ole veel alla andnud selle koha pealt, et Eestis kala pole! Ükskord me võidame niiiiiikuiniiiii!!!!!!!!!!!!!!!
Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
Kommentaarid (0)