Oinas - Forellikütt sept 2014
Nagu ikka sääraste trippide puhul said ettevalmistustööd alguse juba neljapäeva õhtul. Laotasin kogu killavoori keset toapõrandat laiali, puhastasin siit, korrastasin sealt, uus tamiil rullile, konksud teravaks…… Ja kogu kraam auto peale, et saaks reedel kohe peale tööpäevalõppu startida.
Kell pool 8 olin reedel jõe ääres. Kuna aastaaeg on juba säärane, nagu ta on, siis oli selge, et pikka pidu ei tule. Varsti läheb hämaraks. Kummipüksid jalga, ritv kokku, üks neljast värskelt ostetud leechidest otsa ja mööda jõeäärt jugama. Koheselt oligi esimene takistus ees. Mingi väike lisajõeke. Õnneks pääsesin sellest kellegi õilsa hinge langetatud puude tõttu kuivalt üle. Kujutasin juba ette, kuidas ma pärast pimedas seal ukerdada saan. Pealamp on sellistes olukordades täiesti hindamatu ja asendamatu abimees. Erilist kasu on otsmikule kinnitatavast pirnist siis, kui ta autos on. Õnneks meenus mulle see tõik piisavalt vara ja oskasin ajaliselt enamvähem arvestada tagasi minekut. Kala ma ilmselgelt ei saanud. Küll aga jäin ilma vileuuest leechist. Ainuke loom, keda kohtasin oli kobras. Too vahtis mind veest arusaamatu näoga, kihistas hääletut naeru ja kadus vee alla… Totter elajas!
Valguse vähesusest tingituna otsustasin tagasi teel seda veetakistust vältida ja „väikse” ringi teha. Johhaidiii millisest kuramuse džunglist ma ennast leidsin. Mingid väädid sidusid end mu jalgade ümber, teised hoidsid peast kinni. Paarisaja meetrise lõigu läbimine võttis aega vähemalt 15 minutit. Ragistasin seal nagu kiimas kult rukkis ja pritsisin igast poorist higi välja. Peas vasardas mõte: „Mille kuramuse pärast ma oma reede õhtule sellise sisu ja vormi andsin?”
Lõpuks olin tagasi autos. Algne plaan nägi ette, et magan masinas ja ennem kukke ja koitu torman taas tegudele. Senine asjade kulg erilist optimismi ei sisendanud, seega otsustasin et magan siiski katuse all. Sõitsin veel huvipärast ühest kaardi pealt leitud kohast läbi, veendusin, et sealnegi olukord ei ole mulle meeltmööda ja kihutasin magama ära.
4.45 oli äratus ja uude kohta minek. Sedapuhku koos vähe kogenumad mehega. Raikoga. Kell 6 pidime kokku saama. Kuna profimal forkakütil oli eelneval õhtul deit olnud, siis oli tal hommikusel ärkamisel energiat natuke vajaka ja ta jäi pool tundi hiljaks. Õnnistatud olgu see preili või daam, sest mul polnud kell 6 hommikul mitte mingisugust isu rinnuni jõkke ronida, sest väljas oli kõigest 4 kraadi sooja.
Viimaks saime vette. Enamvähem umbes viienda viskega oli mul lant põhjas kinni. Sikuta mis pidi tahad, kätte ei anna. Selge. Tuleb käis ülesse käärida ja päästeoperatsioon läbi viia. Järgmine kord olen targem ja ei hakka varuka kruttimise peale aega raiskama, niikuinii saab märjaks. Solgerdasin käsa pidi vees, tundsin juba leechi näpuvahel, kui tundsin kuidas kummipüksiäär kena paari liitrise rüüpe teeb. Ropendasin. Hästi vaikselt, et forellid ei ehmuks ja tatsasin mööda jõge edasi. Vahepeal väitis Raiko et keegi ründas ta lanti. Kahtlustan teda siiani valetamises.
Nii me seal matkasime, kord jões, kord jõe kõrval. Ühe eriti jumala poolt õnnistatud kahekümnemeetrise lõigu peal õnnestus mul suisa kaks korda nii sügavale kopra urgu kukkuda, et aint peanupp paistis. Nagu juba eelpool täheldet, siis on ikka kuradi tõprad elajad küll. Kusjuures kopra pesa leidmine kõrvaltvaataja pilgu läbi on märksa naljakam kui ise selles situatsioonis peaosaline olla. Nimelt korra nägin, kuidas minust kaks meetrit ees pool kõndiva Raiko järsku maapind neelas. Naeran alati ka enda õnnetuste üle, aga see vaatepilt tõi ikka oluliselt laiema naeratuse näole….:)
Lõik, mis oli plaanis läbida, sai otsa. Mööda võseriku metsateeni ja tagasi autode juurde. Siinkohal tegin juba krt teab kui mitmenda vea sellel päeval: usaldasin kepsu vaatavat kaitseväelast. Mingi hetk hakkas Raiko suust kostma vaikset sõimu:”kuidas kurat see võimalik on, ma olen siin ju varem ka käinud”. Aimasin juba isegi mis juhtnud…. Nüüd oli vaja ainult teada saada kui suures ulatuses me omadega pambuses oleme. Selgus, et mitte väga. 700 meetrit tagasi olime juba peaaegu auto kõrval olnud. Poolteist kilomeetrit ringi teeb mu figuurile ainult head. Tänud kamraadile, et mu tervise eest hoolt kannab.
Jõe vahetus. Sedapuhku otsustasime teha nii, et ühe auto jätame sinna kus veest välja tuleme ja teisega sõidame jõkke sisenemise paika…. Kuradi hea otsus oli. Teps mitte poleks pärast viitsinud jälle jalutada. Kepsuga sõjaväelane ja nohh……saate isegi aru. Uus jõgi oli nagu forelliküti aabitsast, ilusam kui tuhande ja ühe öö muinasjutt!!! Meie arusaamist mööda oleks sealt iga viskega vähemalt kaks kala pidanud saama. Korra Raiko jälle väitis et kala oli otsas, aga pääses minema. Kahtlustan jälle valetamist.
Kohe uue koha alguses juhtus järgmine äpardus. Tatsasin oma pükste kõrgust arvestades suht piiripeal. Veepind oli umbestäpselt 5-10 cm allpool püksi serva. Ja siis see juhtus…. Üks ettevaatamatu samm, sügavik ja Oinas kaelani vees. Ma kujutan ette, et nägu mis mulle ette tuli, ei old mitte miljoni, vaid kahe miljoni dollari vaade. Ahmisin õhku nagu saunalavale visatud varaan ja punnitasin silmi. Püksid kuukasid ennast sekundiga täies hiilguses ääreni vett täis. Sedapuhku lubasin endale juba vähe valjemat ropendamist. Vastupidiselt koprale itsitas Raiko suht häälekalt ja avaldas arvamust et kaamera peaks minu asemel hoopis tema peas olema, saaks paremaid kaadreid. Tunnistan, et selles osas oli tal õigus. Kuna ma piisavalt laisk olin, et pükse kuivaks ei viitsinud kallata, siis on mul nüüd lisaraskuse 3 tunnisest kaasas kandmisest sääremarjad tugevad nagu tori hobusel.
Ühe järjekordse käänaku tagant ilmus nähtavale mingine inimkogu, kes kalda peal justkui meid ootaks. Jõudsime lähemale. Vanem härra. Teretasime sõbralikult ja tegelane kaldalt küsis täiesti arusaamatu küsimuse: „kuidas te seda tegevust nimetate mida te siin praegu teete”?
Raiko vastas viisakalt”Spinninguga kalapüügiks”
„No mina seda küll nii ei nimetaks!!! Üritate siit madalast veest viimast kalamaimu välja püüda!”
Järgnes loeng sellest kuidas jõed ja muu loodus on meie kõigi ühine maavara, mida tuleb hoida ja kaitsta. Ei aidanud meie vastuväited, et me ei ole ei täna, egas kunagi varem, ei siit, egas kuskilt mujalt alamõõdulisi kalu püüdnud. Hull jäi oma arvamuse juurde ja patras edasi kuidas tema on juba viiskümmend aastat siin elanud ja küll juba tema teab kus on suuri kalu ja kus mitte. Üldiselt olen ma suht rahumeelne inimene ja iga idika meeleavalduste peale häält tõstma ei hakka, aga too taat hakkas juba tõsiselt närvidele käima. Viimases hädas, kui pooletoobisel enam muid väited ei olnud, käratas ta mulle, et jah, eks päisepäeva ajal pealambiga mööda jõge kõndida on küll täiesti normaalne tegevus. Sellel hetkel mul kihvatas ja andsin arulagedale teada et tegu ei ole mitte lambi vaid kaameraga(kahjuks tollel hetkel ei salvestanud, oleks unustamatuid kaadreid saanud) saatsin ta ühte või kahte anatoomia tunnist meelde jäänud paika ja soovitasin koju teki alla pealambi valgel piiblit lugema minna. Argumenteerimisel ilmselgelt alla jäänud härra haaras oma jõest täis ammutatud panged pihku ja kadus siili moodi turtsudes oma osmiku suunas. Too vana oli veel totram elajas kui 10 kopraonu kokku.
Jätkasime püüki…. Ja kui nüüd keegi arvab et lõppu tuleb mingi verdtarretav lugu sellest kuidas me 3+ kiloseid varellisid välja hakkasime kangutama, siis olen sunnitud teile pettumuse valmistama. Ei saanud me mitte kui üht ei ala- ega ülemõõdulist kala. Tagasi autos, sealt edasi teise autoni ja kogu tripp. Tallinna sõit.
Otsejoones sõitsin Käku juurde ja pidasime maha ilge plaani kuidas me järgmisel päeval läheme männikule kummipaadiga suuri ahvenapätse kakkuma. Plaani oli kaasatud ka Eppingeride isand Andres alias Haugihirm alias HH. Hankisin enda ja Käku paadi tarbeks linnapealt elektri vurri ja aku. HH pidi enda paadis üksinda olema. Kondikava nägi ette, et kell 10 saame Käku juures kokku ja edasi vaatame mis tuuled puhuvad ja millisele männiku järvistu järvele suundume.
Aga taaskord sai kinnitust minu mitmeid aastaid tagasi tehtud avastus…… Naistel on tagumikus mingi kuramuse andur. Nigu nad tunnevad, et mehel on liiga lõbus, käib piiks-piiks ja tuleb käsipidur peale tõmmata. Nii ka seekord. Ärkasin pool 9 ja nägin sõnumit, et Käku kallis abikaasa on otsustanud justament täna sünnitama hakata. No johhaidiiii!!!! Niikuinii oli juba nädal üle tähtaja läinud, oleks võinud selle pool päeva veel kinni hoida ju! Igatahes minu kõige siiramad ja südamlikumad õnnitlused veelkord värskele papale/mammale! Ühtlasi annan teada, et otsin uut kalastussõpra, sest Käkust järgneval teadmata pikkusega ajal asja ei ole kahjuks.
Käisime HH ja minu noorema võsukesega kolmekesi Tammemäe karjääris. Mina sain terve näpu pikkuse ahvena, Andres sai neid suisa viis või kuus. Poeg mul leelotas niisama päev otsa paadis ja tundis elust rõõmu.
Kui kurat ei teaks et kalapüük on rahustav tegevus murraks kõik ridvad põlve otsas puruks!!!!!
Praegu neid ridu kirjutades on kolmapäeva õhtu…… Ja juba on mul plaan laup kell viis ärgata ja jõeka jahile minna. Pühap männiku mõnda teist järve proovima. Ei ole ma normaalne, ei ole
Kõrgele kalastussportlaste lipp!!!!!!!!! Jões näeme raisk!!!!
Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
Kommentaarid (0)