Kombed selga ja esimesed tonkad sisse. Kui alul tundus, et liikuvat risu ja jääpankasid eriti palju ei ole, siis see olukord muutus kohe kui meie rakendused vette jõudsid. Ei jõudnud vallerraagi hõisata, kui juba olid kaks rakendust läinud. Õhtu edenedes jäi minu kontole 12 kaotatud tina. Konkse ei viitsinud lugedagi.
Kõige magusama püügkoha ees oli jõgi poolenisti jääs. Ja nii lollilt, et poolteist meetrit vaba vett, siis 3 meetrit jääd ja edasi jälle vaba. Peas küpses plaan: autos on virn kaubaaluseid. Lõkke tarbeks. Ehitame nendest silla kuni jääni, ronin panga peale ja taon raisa tuuraga pulbriks.
Hakkasime aluseid vette pilduma. Ei tea, kas olid mingid rikkis alused või on asi minu kehakaalus, igatahes eriti kandma nad mind ei hakanud . Olin juba peaaegu jääle astumas, kui munandid altpoolt õhkava külma vee kartuses kehaõõnde tõmbusid ja koos sellega oli minu uljus ja kuraas kadunud. Hiljem tunnistas Käku, et ta oli juba ette rõõmu tundund, Prisless kaadrist, kuidas ujumisoskuseta Oinas, euro aluse külge klammerdudes, kiljudes alla voolu driftib. Jäi see rõõm talle osaks saamata. Olgu veel öeldud, et eelmisel päeval, oli too õel agitaator ise ilgelt härga täis ja lubas risti põiki üle jõe ja veel tagasigi ujuda. Õnneks või kahjuks hindas ta kainena olukorda teistmoodi ja vette siiski ei roninud.
Mõne kivi ja tuura koostöös õnnestus meil siiski pool sellest meid kaladest eraldavast tüütusest mere poole minema saata.
Klassikalisest nn tonka püügist ei saanud juttugi olla. Ei olnud sellist asja , et vahid ridva otsa ja kui võtt, siis haagid ja ketrad kala välja. Liinid olid kiirelt sodi täis. Seega, võtte tuvastada polnud võimalik. Lappasime niisama aegajalt konksud kuivale, kohendasime sööta. Peamiselt ei old küll konkse enam alles, nii et tuli uued siduda. Umbes tunnike peale hämardumist sai Käku esimese lutsu kaldale. Sama kontrollreidi käigus ka mina. Tekkis lootus. Usk. Aimdus, et nüüd läheb rebimiseks.
Ei läinud. Jätkus varustuse jõele loovutamine. Tegime lõkke ülesse, istusime. Vahtisime tähistaevast ja patrasime elu võimalikusest teistes galaktikates, kvantfüüsikast, Hitleri elust Argentiinas peale WW II-te ja kõikvõimalikel teistel asjalikel teemadel. Noh, nagu kaks elu näinud, haritust täis härrat kunagi.
Tilkus mõni kala veel. Nende hulgas 800 grammine täitsa lutsu moodi luts (minul loomulikult).
Kella 12 paiku ilmutas kamraad väikseid väsimuse märke ja kobis kabiini tukkuma. Toimetasin üksinda. Tõenäoliselt läbi ajaloo esimene kord, kui mina olen kalal toimekam kui Käku. Siblisin sinna-tänna, kontrollisin ritvu, kohendasin lõket ja arutlesin üksinda igasugustel tarkadel ja veel targematel teemadel.
Kella 1 paiku peksin magaja ülesse ja kupatasin bussikongi tekkide vahele korralikult välja magama. Andsin lubadused, et asjatan kõik muud toimetused üksinda jonksu. Koristan platsi ja pakin ridvad kokku. Väsinud härra ei vaielnud vastu. Ja vat siin tegi ta vea. Kui siiani oli kalade seis olnud 3:2 temale, siis lõpuspurdina kakkusin ma ühe tema ridvaga libediku välja. 3:3!!!! Viik majas. Võisin rahus ridvad kokku pakkida ja jama laagri ümbruses ära koristada.
Aga magama ei läinud. Istusin uhkes üksinudes lõkke ääres ja olin. Niisama. Lihtsalt olin. Isegi juua ei viitsinud. Nii kuramuse hea oli olla, et ei raatsinud magama minna. Pole kunagi varem nii mõnus üksinda lõkke ääres olnud, kui tookord Paadrema jõe jäätunud kallastel.
Lutsudest keetsime sülti. Ma varemalt olen ikka arvanud et sült, see on siga….Poleks uskunud et kalast sellist maiust keeta saab. Kergitame pitsi Teie kõigi terviseks.
NB. Saate materjali saime ka purki….parandan, sülti.
NNB Kui Neptun annab, siis tuleb selle nädala jooksul välja Oinaga Kalal osa 5! Tallinna lahel siiga püüdmas.
Tervitades Oinas
Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
Kommentaarid (0)