Jällegi sai eelnevalt siit-sealt maad uuritud, et kus on võimalik praegusel ajal seda punasilmset vetehõbedat püüda !? Hea, kui töötad asutuses, kus info jookseb iseenesest puhtalt kätte Info kogutud ja riistad kah püügiks valmis seatud, oli edasine ainult delo tehniki, ehk siis meie keeli kogemuste ja teadmiste värk, et mida ja kuda toimetada. Püügikohaks sai valitud Suur-Emajõe lisajõgi Ahja. Kuuldu kohaselt oli nädala sees Ahjalt juba esimesi särjekesi tabatud ja päris mõõdulisi, 300-400g.Lasime siis Kavastust paadi sisse ja võtsime suuna allavoolu Ahja jõele. Pool tundi hiljem olime juba püügipaigas, kus ka kallastel oli näha askeldajaid, kuid küsimuse peale, et kas on ka midagi, vastati paru joršei i malenkie okuni. Möödusime vaikselt kaldameestest ja jälgisime pingsalt kajaloodi, et aru saada, mis allpool veepinda ka toimub. Kajalood näitas kala pea igas veekihis (vahepeal arvasime, et äkki on aparaat lolliks läinu
Järgnev püügile pühendumine vilju ei kandnud, sest see jäigi tolle jõe ainsaks särjeks, ülejäänud 3-4 kala olid nureejevicid ehk nurud. Minul korgikaga ei olnud ühtegi puudet ja asi hakkas igavaks muutuma. Otsustasime, et vahetame kohta ja proovime veel, kuid ka see ei andnud tulemust. Kajalood näitas kala kogu aeg, aga meie söödast polnud keegi huvitatud.Aeg oli tiksunud keskpäevani ja tuli teha otsus, et kas otsime Ahjalt võtjakalu veel või liigume edasi suurele jõele. Siis turgatas pähe, et olin lugenud hommikul enne kodust lahkumist kalale.ee foorumist ühe kasutaja kirjeldust eelneva päeva särjesaagi kohta Suur-Emajõelt ja kuna kasutaja oli meile Arega tuttav, võtsime Koidule kõne, et täpsustada kus, millega ja kuidas.40 minutit hiljem sai enamvähem sama koht, kus Koit õngitses, üles leitud ja püük võis alata. Are jällegi lajatas fiidri koos parima särjesöödaga täidetud korviga sisse ja mina pildusin mõned söödapallid allavoolu õngitsemise peibutiseks.Ei läinudki kaua aega, kui pidu läks lahti. Tuli nii särge kui roosärge, tuli nurgu ja säinast-turba ! 
Tänu söötmisele toimis püük täielikult, aga niipea, kui sööt hakkas põhjas otsa saama tuli kohe lisada, et kalu all hoida, muidu nopid vaid üksikuid. Ja söödal ning söödal on ka vahe. See, mis minul kaasas oli, kalakestele erilist huvi ei pakkunud, aga niikui Are omasegatud ja -valmistatud pallid sisse lajatas, oli kohe täielik pidu. Ja nii me kahekesipäikseloojanguni seal askeldasime, kuni tuli päev kokku võtta ja asju kokku lappama hakata.
Arvestades, et pool päeva kulus meil tutvumisele Ahja jõega, siis lõplik saak polnudki kehvakene. Kodus kaaludes näitas kaal 15,3 kg ja suurim kala oli roosärg, mille ma tonkaga tabasin ja mis kaalus pea 500 g.
Nüüd on see ports ilusti kihtidena nõus soolas ning paari päeva pärast lähevad „kajakate“ külge ja rippu !Kui küsite, mida kalad eelistasid, siis vastan: kärbsetõuk ja sõnnikuuss olid tegijad.Loomulikult ei puudu ka seekord foto ja video süüdistused.
Nüüd on see ports ilusti kihtidena nõus soolas ning paari päeva pärast lähevad „kajakate“ külge ja rippu !Kui küsite, mida kalad eelistasid, siis vastan: kärbsetõuk ja sõnnikuuss olid tegijad.Loomulikult ei puudu ka seekord foto ja video süüdistused.NB ! Panen siia ühe video kah, kuidas meie voblasi kuivatuseks kajakatekülge paneme:
Lõpetuseks julgen öelda, et hakkab varsti veel paremini ja julgemalt see maitsev voblakala võtma !
Parimatega,
Ixa
Kommentaarid (0)