Blogid

Imeline merika päev, 25. aprill 2015  

Kalale, 24. aprill 2015 21:00
Peep hakkas mingi aeg rääkima, et ma talle merika püügile giidiks tuleks.

Paar päeva tagasi oli kõva läänetuulte torm olnud, eilegi olid tuuleiilid veel päris korralikud, oli kuri kahtlus, et kas nii kiiresti vee klaariks lööb. Hommikuks oli vähemalt tuul kadunud, ilm mõnusalt selge ja külm (-3 kraadi).

Küsisin veel reedel Eduardi käest nõu, et kuhu ta soovitaks minna; landimeister andis vaid ühe soovituse - otsi üles selge vesi. Mõni mees kohe oskab ühe lausega rohkem öelda kui teine kümnega. Sellest soovitusest sai meie päeva moto.

Alustasime lääne tuultele avatud kallaste uurimisega. Esimene paik tundus alguses üsna läbipaistev, kuid kui iga viske järel mingi pask otsas oli, siis kadus peagi ka usk. Vaatasime tunnikese sama piirkonna erinevates kohtades ja keerasime sammud auto suunas tagasi. Siin ei olnud midagi teha.

Moto silme ees, kulgesime uusi paiku otsima. Peatus järgmises kohas pakkus samalaadset vaatepilti. Uuesti edasi, seekord idatuulte kallastele. Sealt lõpuks ühes minu jaoks uues kohas eest selge ja sillerdava vee leidsime. Suureks rõõmuks paistis terve rand ilusaid ja suuri kive täis olevat. Nagu merikaparadiis idüllilisel maalil...

Kell oli kaheksa ja läks uue paiga avastamiseks. Mina jäin ühte neeme ümbrust kammima, Peep pani kui noor põder eemal paistvate karide suunas. Olin just lõpetamas neemeümbruse läbipommitamist, kui keegi korraga toksas üsna lähedal olevat lanti ja vaimusilmas nagu miskit helkis koheselt samas kohas. Oli nagu kala? Jäin kui naelutatud järgmiseks pooleks tunniks samale kivile seisma ja peksin meeleheitlikult vett landiga vahtu. Ilma mingi tulemuseta. Pettunult edasi tatsasin.

Vaikselt kahlates liikusin piki randa. Mingi aeg Peep lõpetas oma karide pommitamise ja tegi teepausi. Liitusin ja puhkasin paar minutit selga. Seejärel siirdusin samale karile, kus paarimees just lõpetas. Esimene vise piki kari, teine 45 kraadi nurga all, kolmas otse ja enne kui ahh jõudsin öelda kukkus keegi veepeal kargama. Kus oli aga duracell, ma poleks jaksanud neid hüppeid kokkugi lugeda. Pöörlemised ja tormamised vahelduseks veel juurde...

Tasapisi meelitasin kala lähemale, paar korda istutas ennast veel kivivare taha, kuid sain ta kenasti uuesti liikuma. Päris käeulatuses korraks ka jalgevahelt läbi otsustas ujuda, enne kui näpud lõpuste taha kinni sain. Käes. Hõbedane, sinaka varjuga ja punaste tiibadega Abu Toby tolgendas ühe konksuga kergelt kala suus kinni. Merikas pikkusega 56cm, kaaluga 1.8kg. Pika fotosessiooni, rahunemise ja kala puhastamise järel läksime Peebuga uuesti sama kari piitsutama. Kell oli pool kümme.

Jätkub siin:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee