Rain 10. juuni 2015 21:00
Ilmad on sellised, et vägisi kisuvad mõtted Tornio jõe ja Lapimaa peale.

Nädala alguses Peebuga suheldes leppisime kokku, et teeks ühe jõeforelli püügikatse. Harjumaal. Lisakaardiga jõed peale tööd õhtul ette võtta tunduvad kole kauged. Ja nii me ennast neljapäeva õhtuks kohale vedasime. Asukohaks minu igakevadine jõelõik, millele sedapuhku lähenesime teiselt poolt jõge. Kaardi järgi orienteerudes. Sättisime ennast parkima, varustus selga ja tatsasime jõe äärde. Kohale jõudes vaatasin, et on nagu sama jõgi ja nagu ei ole ka. Laius ja sügavus klapivad, aga ühtegi paika ära ei tunne.

Askeldasime mõnda aega paaril lõigul ja siis võtsin jalad selga ning vantsisin ülesvoolu pika sammuga minema. Tatsasin pea kildi kui järsku üks vana tuttav kurv vastu tuli. Olime ennast tublisti allavoolu parkinud ja õigest lõigust eemal püüdnud. 

See on see orienteerumine ilma gpsita:-) Helistasin Peebu järgi ning liikusime paarisrakendis püüdes ülesvoolu.

Alustatud sai püüki must-rohelise täppidega meppsiga, seejärel täiesti must ja lõpuks vikrivärvides mepsile üle kolisin. Kuna vesi oli madal ja jõgi rohune sai enamasti jõgemööda kahlates liigutud. Esimese kümne meetrise kahlamisega oli selge, et mu vanad vett pidavad kahlamispüksid enam vett ei pea. Mõlemad jalad olid põlvist saati peagi märjad. Oleks vedelat seepi säärde lasknud, oleks saanud kena mõnetunnise jalapesu teha:-)

Kell oli juba üheksa ja mul polnud ainsamatki kontakti kalaga. Paar punni käis veepinnal putukaid ampsamas, aga suurematest poistest polnud märkigi. Peep sai vahepeal õnnistatud kahe haugipunniga, pakkudes üheaegselt ilmselt nii rahulolu - võtt, kui ka pettumustunnet - haug kurinahk. Mingi aeg Peep vasakut kallast pidi ettepoole ruttas, ma maha jäin ja paar langenud puualust läbi proovida otsustasin. Esimene puuvõre möödas, vaevalt poole meetrisest veest korralik võtt ja veekeere pinnas. Haakimine ja kala taha jäi ning üldse mitte väike. Käsi kiiruga sidurit kruttis ning koheselt järgnes mõne meetrine sööst ülesvoolu. Seejärel ujumine minu suunas ja korraks paigale ennast sättis. Ritv mõnusalt rullis, pulss 200 vähemalt, adrenaliin laes. No see on ilus kala. Mõned sööstud veel kordagi pinda tulemata ning seejärel mänguväljak väheke minu poole tuli. Mõne meetri kaugusel tormates, korra sabaga vett keerutas ja ... haug kurinahk. Paras poiss, aga mitte see mis olema pidi. Lasin siduri veel lõdvemaks, trossi ju vahel polnud ning landist ilma ka ei tahtnud jääda. See liigutus ajas aga haugi korralikult jooksma ja pakkus mulle nii mõnegi mõnusa kümne meetrise sööstu veel lisaks, enne kui vetehundi enda kõrvale saades kalal kuklast haarata õnnestus.

Mõtlesin, et tagasi teda siia forellide piirkonda küll ei lase ning võtsin sisikonna välja ja toppisin grillimiseks kotti. Kilekotis haugi enda vesti seljapealsesse taskusse pakkides, tilbendas kala saba ühest otsas üle ääre ja pea paistis teiselt poolt välja. Niimoodi me koos püüki jätkasime.

Tunnikese veel loopisime ja siis tatsasime auto poole minema. Ainukeseks kalaks ja võtuks see täna jäigi. Aga ilm oli võrratu ja mõnus oli püüda. Kodus haugi kaaludes, ilma sisikonnata (kust puhastades üks särg ja haugipunn välja tulid) osutus kaaluks 2.4 kilo. Ehk palju kolmest kilost puudu ilmselt ei jäänud. UL ridva otsas sellist väsitada oli ikka päris hea tunne. Ahhh oleks see veel forell olnud...Tagantjärele mõeldes oleks pidanud kohe aru saama - kala ühtegi hüpet ju ei teinud...

Peaks vist ikka veel korra suvel punast otsima minema.