Blogid
25. detsember 2015, 22:00

II Jõulupüha seiklused Viljandi järve ääres 2015

Järve äärde jõudes oli seltskond päris suur ja kirju. Valisime vabad kohad, tegime sisse- söötmise ja pakkisime oma kirbuõnged lahti. Tõugud otsa ja püük võis alata. Juba hetk hiljem olid esimesed punasilmsed uimelised meil ämbris ujumas. Egas midagi, unnaritv lahti, sööt otsa ja järve poole, sees ta peagi oligi. Veidi hiljem, kui olime juba mitu söödasärge-nurgu välja kirbutanud, ilmus kusagilt välja mehike, kes läks 4 kraadise temperatuuriga ennast järve jahutama.

Ok !

See oli aga alles algus. Veidi eemal kirbutas elussööta, kuid tulutult kalamees Peeter. Temal oli õnge otsa sokutatud saia kuulike, mis aga ei sobinud üldsegi peene maitsega kaladele, kes himustasid vaid vaklu. Pakkusin Peetrile tõuku, aga ta keeldus ja ütles, et otsustab oma saatuse üle ise. Mõni aeg hiljem läksin elussöödaõnge kontrollima. Välja kerides selgus, et söödakala on poolpidune ja tuleks teise, elavama vastu välja vahetada. Ja kuna unna õng asetses kalamees Peetri kõrval, pakkusin kasutuses olnud särge talle. Algul ta keeldus, aga kui ütlesin, et viskan selle muidu järve, siis oli ta nõus seda vastu võtma ja oma unnaõngele rakendama.

Ei läinudki kaua aega, kui nägin, et Peetri punn vajus vetesügavustesse. Olin esimesena ta ridva juures ja karjusin eemale kõndimisega sooja tegema läinud Peetrile, et tule ruttu, sul punn kadunud ! Peeter tuli kiirema sammuga ligi ja ütles endamisi, et krt, viis-kuus korda olen see kuu käinud unda leotamas ja pole veel ühtki võttu näinud ja nüüd nii...

Mina panin kiirelt kaamera käima ja jäädvustasin kogu tegevuse lindile.

Olemas ! - oli Peetri esimene reaktsioon ja algas kiire, isegi eriti kiire väljakerimine. Me veel õpetasime, et ära sa kiirusta, muidu äkki otsast läheb, aga Peeter meid vist ei kuulnud. Nüüd, kui kala ära nähtud ja purdele ligi saadud, tuli küsimus, kuidas teda sillale saada. Kahva ju polnud ja havi veidi jämedam kah kui arvasime, aga siiski kõigi õpetuste peale Peeter selle volaski veest välja viskas, kui nii võib öelda. Oi seda rõõmu - Peeter tabas korraliku jõuluhavi, mis sai kaaluks 2,91 kg. Kuna Peetril olid käed läbi külmunud, siis fotografeerisin teda kinnastega ja teistmoodi hoiakuga, kui ma ise oleksin tahtnud.

Ja ega Peeter minutitki kauem sillal viibinudki, kui õnged kokku sai ja kala kotti toppis - kadunud ta oligi.

Aga ka see seiklus, kui nii võib öelda, polnud veel kõik, mida Viljandi järve ääres täna näha sai.

Mingi aeg jälle kirbutatud ja mitu korda ka unda uuele kohale lennutatud, ilmus paadislipile alus koos jõuluvanaga.

Alguses mõtlesin, et keegi läheb jõulumehe ülikonnaga järvele lusti sõitma, aga siis selgus, et hoopis veesuuska tuldi järvele tegema. Kiirelt otsisin oma kaamera välja ja hakkasin tegevust jäädvustama.

Sa vana jõuluIME! Ja panigi jõulumees suusa jalga ja kihutas mööda järve ringi.

Vot selline kena ja rõõmus jõulu teine püha Viljandi järvel 2015.

Rõõmsaid pühi ja olge terved !

Selged pildid ,

Ixa