tegemistest ja toimetamisest. Asja mitte pikaks ajades, alustaks peasüüdlase endaga.
Vana-uus tuttav harilik luts. Ladinapärase toreda nimega Lota lota.
(Luts Walchensee järves Saksamaa.Foto: Achim R. Schloeffel)
Targad raamatud väidavad
Luts on ainus merest magevette elama asunud tursklane.
Teda iseloomustab pikk ruljas keha ja konna pead meenutav lai lame pea.
Sabaots on külgedelt lamenenud. Sellisena saab ta hästi kivide vahele varjuda.
Luts võib kasvada kuni 1 m pikkuseks ja kaaluda 24 kg.
Eesti vetes selliseid hiiglaseid küll pole, meil kasvavad lutsud kõige rohkem 54 cm pikkuseks ja kaaluvad 1,5 kg.
Tagasihoidlikult võin vahele lisada, et kodumaa viljastavates tingimustes on meie kangete kalameeste poolt kinni püütud isendeid, mis ületavad selle 1,5kg piiri.
Tagasi raamatutarkuse juurde.
Luts on puhtuse- ja külmalembene kala. Ta on levinud ainult põhjapoolkeral puhtaveelistes veekogudes. Eestis leidub teda praktiliselt kõigis merresuubuvates jõgedes ja ojades ning ka sisemaa jõgikondades. Lutsu peetakse üldiselt öise eluviisiga kalaks, kes väldib päevavalgust. Luts sigib talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal.
Talvetaat on see aasta õnnistanud korraliku külmaga, mis kenasti jõe kinni kaanetanud.
Lutsule omakorda on sellised tingimused suisa lust ja lillepidu kudemiseks. Luts koeb jaanuari algupoolelt veebruari keskpaigani ja hetkel on pulmapeo algus täies hoos.
Jõgedest tasub lutsu otsida kõvapõhjalistelt jõelõikudelt. Olgu seal siis põhjaks kivid, mis on eriti soodne, kuid sobiv paik püügiks on ka kruusa-liivapõhi ja ega kõvemast savipõhjastki ei ole hullu. Vältida tuleks muda ja rohust pehmet põhja.
Kuidas me teada saame, mis on mis ja kes on kes? Eks veidi peab silma olema
ja kui veekogu ei tunne, tuleb asja loogiliselt võtta ja lihtsalt arvata, kuhu võiks koguneda muda ning kus on kiirem vool ja jõepõhi puhas. Raudreeglid peavad paika. Soppi ära lutsu otsima mine, küll aga võib vaadata välja kitsamaks muutuvad jõelõigud, väliskurvidest veidi sissepoole. Vooluvee ja vaiksema voolu piiri. Augud, augud ja veelkord augud. Puurida tuleb üsna palju ja soe soovitus on esimest korda püügipaigale minna valges. Esmalt saab jõe ja mis veel tähtsam, jääoludega lähemalt tutvuda. Leides sobiva püügikoha, tuleks esmalt kontrollida püügipaiga ümbruse jää tugevust. Tegemist on ikkagi vooluveega ja pimedas ei tohi avastusretki ette võtta. Isegi siis, kui jää tundub olema igalt poolt piisavalt paks. Piirid paigas, saab keskenduda lutsupüügile.
Varustuses võib olla erinevaid vahendeid. Tavaline taliund sobib lutsupüügiks
suurepäraselt. Ärge ainult talle nii suurt konksu pakkuge, kui haugile.
Söödastada võib nii ussi kui kalatükiga. Luts on küll ablas, aga lipu tõusmist
lutsu võtu korral ei tasu alati loota. On teine selline, et jääb paigale rooga nautima. Vahetevahel tasub käia undasid kergitamas.
Teine püügiviis ei ole nii passiivne. Nimelt saab lutsu püüda päris eduliselt
sikuga. Eelistatud oleks püstsiku, aga kannatab vast ka põigiga lutsu jahtida.
Püstsiku tuleks söödastada kalatükiga. Viimase aja mall on, et luts kipub eelistama
kodukandi toitu ja parim oleks samast veekogust püütud kalatükk. Püük näeb ise välja nii. Sikuga tuleb koputada vastu põhja. Vahel tihedamalt mängitades, vahel pikemaid pause tehes.
On juhtunud, et luts läheb nii pöördesse, et haarab sikut lennust. Harva, aga ikkagi.
Pigem on uudishimu selle kolina vastu see, mis lutsu liikvele paneb ja siku juurde juhatab. Kuderändel mõjub kolistamine vastu põhja isasdele isenditele eriti maagiliselt, sest see laseb arvata, et tegu neile just meelepärase tüdrukuga. Väikest tünga saades valatakse oma nördimus välja siku otsas olevale kalatükile. Kalatükk lihtsalt konsumeeritakse. Edasine on juba kalamehe rõõm.
Hea on veel teada, et jääaugust tüdruku tabades tuleb kähku tegutseda ja siku
uuesti alla saata. Nimelt on ühel tüdrukul sabas kena kimp kosilasi ja
tüdrukut mitte enam vanast kohast eest leides läheb siku koos kalatükiga loosi.
Kuidas vahet teha? Isased on reeglina väiksemad ja kõhnemad, emmed paksemad.
Alati võib ju kõhu püsti keerata. Tüdruku välja sikutamisel ei ole seal püügikohal
reeglina enam suurt midagi teha, sest kimp peigmehi läheb joonelt uut tüdrukut otsima.
Varuge siiski veidi kannatust ja jätkake sealsamas veidi aega. Mõni tuhinas peigmees ei ole vast nii kärsitu ja jätkab seal all liikumist vana auru peal. Kümne minutiga on pilt selge. Vaikus allpool jääkaant tähendab püügikoha vahetust Ei tasu liialt kaugele minna, vaid puurida auke viie, kümne meetri raadiuses.Siiski tasub mõne aja pärast samasse kohta naasta, sest soodne koht võib meelitada platsi uue tüdruku koos oma saatjaskonnaga.
Mida lutsuga peale hakata? Viise on erinevaid. Ahju või marineeritult purki.
Viimane on laialt levinud, rahvasuugi kutsub marineeritud lutsu "vaese mehe angerjaks".
Üks lihtne retsept juurde.
Vaja läheb:
1 kg lutsu
0,5 sl soola
Marinaad laias laastus:
0,5 liitrit vett
2 loorberilehte
5-7 tera valget pipart
5-7 tera vürtsi
0,5-1 sl suhkrut
2 sl 30%-list äädikat
See osa oli lihtsam. Nüüd läheb keerulisemaks. Eemalda lima. Selleks on erinevaid viise. Kuum vesi, sool. Lumi. Jah, silmad ei peta. Lumi. Jääl külmunud luts lasta sulada. Viia õue ja lumega lima maha hõõruda. Soovitatakse enne uimed eemaldada, need pidavat olema limarikkad kohad.
Pidi olema tõhus viis. Siinpool katsetamata ja ei pruugi olla puhas tõde, keerukas lutsu limaeemaldamise tehnoloogias.
Edasi kala soola, nii tunniks. Marinaad keema. Peale minuteid keemist lutsutükid sisse ja
keedame veel natuke. Ongi valmis. Purki.
Kõikide pimedate ööde ja paukuva pakase kiuste on talvine lutsupüük see, mida kindlasti peab proovima. Igati tore elamus on garanteeritud. Pääle selle veel maitsev suutäis lauale, tähtsamate sündmuste puhuks.
Lõpetuseks peab nentima, et oli teiega blogilehtedel jälle tore kohtuda ja ilmutame varsti end jälle.Kas tuleb libedale kalale mõni järjejutt või liigume sujuvalt mööda veealust maailma edasi järgmise kala juurde, näitab aeg. Seniks aga kivi kotti ja jääl näeme!
Kommentaarid (0)