MAGEVEE- JA MEREKALAD. Vee ja ioonide liikumine magevee- (a) ja merekalades (b). Mida suurem nool, seda olulisemad on vee ja soolade liikumisteed.
Blogid
28. märts 2016, 21:00

Arvo Tuvikene: kas kalad joovad vett?

Veejoomise osas käituvad magevee- ja merekalad selgelt erinevalt. Miks see nii on, selgitab kalateadlane Arvo Tuvikene.

Selle, kas kala vett joob või mitte, määrab ära vee soolsus. Siinkohal peab märkima, et kalad ise, olenemata sellest, kas nad elavad mere- või magevees, on enam-vähem samasuguse soolade sisaldusega. See kehtib luukalade ja mitte näiteks haide kohta. Et mageveekalad elavad keskkonnas, milles soolade sisaldus on väiksem kui nende kehas, siis peavad nad oma sisekeskkonna ümbritsevast veest soolasemaks reguleerima.

LÕPUSED JA OSMOOS. Lõpused on peamine koht, kus toimub vee liikumine, ja mageveekaladel tungib vesi passiivselt sealt sisse. Seda nähtust nimetatakse osmoosiks ja selle puhul liigub vesi kalas selles suunas, kus on suurem soolade sisaldus. Selleks, et tagada soolade ja vee tasakaal organismis, eritab mageveekala neerude kaudu palju lahjat uriini. Ta pissib ligikaudu 10 korda rohkem kui merekalad. Muidugi neelatakse teatud kogus vett kala kõhtu ka koos toiduga, kuid füsioloogiline vajadus vett juua mageveekaladel puudub just pidevalt lõpuste kaudu sisse lekkiva vee tõttu.

Merekalad elavad aga vees, mis on soolasem kui kala ise. Osmoosi teel lekib neil vesi peamiselt lõpuste kaudu organismist välja. Kui merekala ei kompenseeriks seda veekadu pideva merevee joomisega, siis tõmbuks ta krimpsu. Kuidas aga kala suudab juua sellist soolast merevett ja kuhu jäävad seal sisalduvad soolad? Erinevalt inimesest ja teistest imetajatest on kaladel lisaks neerudele erituselunditeks kujunenud ka lõpused. Lõpuste kaudu toimub mageveekaladel soolade omandamine ja merekaladel eritamine. Osade soolade eritamine toimub muidugi ka neerude kaudu uriiniga, kuid mageveekaladel on uriin väga lahja, kuna enamik soolasid võetakse uriinist organismi tagasi.

MEIE MERE KALAD. Kuidas aga on lood meie Läänemere kaladega? Läänemere enamikus piirkondades on vee soolsus madalam kui seal elavates kalades, seetõttu käituvad siinsed kalad vee joomise mõttes pigem mageveekaladena. Kalade sisekeskkond on ligikaudu sama soolane kui 11–12promillise soolsusega merevesi. Sellise soolsusega vett on Läänemeres ainult Põhjamere mõju all olevates Taani väinade piirkonnas.

On üks grupp kalu, keda kutsutakse siirdekaladeks. Nad on võimelised rändama mereveest magevette ja vastupidi. Meie kaladest on tüüpilised siirdekalad näiteks meriforell, lõhe ja angerjas. Nende kalade veejoomise vajadus muutub vastavalt olukorrale: olles magevees, toimib see nagu tüüpilistel mageveekaladel, s. t. nad ei joo vett, aga samas eritavad palju lahjat uriini. Meres olles joovad nad aga merevett ning eritavad kontsentreeritud uriini. Merekaladel on lõpustes spetsiifilised rakud, mida kutsutakse kloriidrakkudeks. Nende kaudu eritatakse aktiivselt soolasid merevette tagasi. Siirdekaladel on need rakud samuti olemas, kuid ainult siis, kui nad elavad meres. Magevette siirdudes kloriidrakud kaovad, soolasesse vette siirdudes tekivad aga uuesti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et merekalad joovad ning mageveekalad ei joo vett. Enamik Läänemere kalu käitub nagu mageveekalad ega joo vett. 

Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! märtsi/aprilli numbris 2016.