Selja poolt on vimb enamasti hallikassinine, sinkjasmusta ja ka mustjaspruunini. Küljed on tal hõbedased või terassinkjad, aga võivad olla ka kollakad. Kõht on reeglina valge või väga hele kollane. Isane vimb muutub kudemise ajal selja ja külgede ülaosas tumedamaks, kõhupoolel punakaskollaseks ning tal kujuneb välja väga peen ühtlane helmeskate pea, keha ülaosa ja paarisuimede sisekülgedel. Selja- ja sabauimed on väga tumedad hallid või lausa mustad. Rinnauimed hallid oranžikate alustega, kõhuuimed aga läbipaistvad.
Kes tunneb sügavamat huvi meie karpkalaliste liikide vastu, võib pöörata tähelepanu ka sellele, et vimmal ja latikal on neeluhambad ühes reas, nurul aga kahes reas. Lisaks ülalmainitud tunnustele/erinevustele on see asjaolu abiks nende kolme liigi määramisel.
KASV, KUDE JA TOIT. Vimb on levinud Euraasia keskosas kuni Kaspia mere valgala läänepoolse osani, viimane kaasa arvatud. Esineb kolme alamliiki. Meie alamliik Vimba vimba vimba ( Linné) kasvab kõige suuremaks. Ta on poolsiirdekala, kes tuleb kudema merest jõgedesse (Peipsi vimb koeb peamiselt Velikaja jões) kahel, kolmel või enamal korral aastas (portsioonne kala).
Esimene jõgedesse kudema siirduvate vimbade laine leiab aset 13–14-kraadise veetemperatuuri juures toomingate õitsemise ajal ja seda lainet kutsutaksegi toomingavimmaks. Paari nädala pärast tuleb koos õunapuuõitega teine laine ja 10.–12. juuni paiku, rukki õitsemise ja heinateo ajal tuleb reeglina viimane ja kõige märkamatum heinavimma laine.
Mõned kalad võivad siiski kudeda ka teisel ajal. Näiteks osa vimmast koeb aprilli lõpu poole, mõnda aega pärast jääminekut – seega jäävimb. Koelmud on vimmal kärestikel, tal on vaja kruusast põhja kividega, puhast vett ja maimude jaoks häid varjumisvõimalusi. Vimma koelmute tingimused langevad kokku jõesilmu, lõhi ja forelli jaoks sobivatega, ja tõepoolest kuuluvad kõik Eesti lõhijõed ka vimma kudemise jõgede hulka.
Vimma marjaterad on suhteliselt suured (umbes 1,5 mm läbimõõduga) ja roosakaskollased. Haudeaeg on suhteliselt lühike, ulatudes vaid kuni nädalani. Vastkoorunud vastsed on umbes 6 mm pikad ja valguskartlikud, vajades kivide ja veetaimede varju. Aktiivselt hakkavad vastsed toitu otsima umbes kahe nädala vanuselt, tehes seejuures päris kõrgeid hüppeid veest välja – 10–12 cm kõrgusele. Varjuline elupaik on nende jaoks väga tähtis. Noored vimmad toituvad hõljumist, minnes siis üle põhjaloomastikule, milleks on ülikasulik omada kindlalt aluselist suud. Vimb sööb palju limuseid, vähilaadseid, meres ka hulkharjasusse (nagu harjasliimukas), aga ka väikseid kalu. Väiksemad (kuni 20 cm) vimmad on üsna maiad meritindi ja teiste kalade marjale.
Väga tähtis on panna tähele ja jätta meelde, et vimb saab suguküpseks üsna hilja: emased 7–8-aastaselt (29–38 cm kogupikkuse juures), isased umbes aasta nooremana (kogupikkus 28–33 cm). Vimb kasvab esimestel eluaastatel väga aeglaselt, edaspidi keskmise kiirusega. Viieteistkümneaastane vimb võib olla kuni poole meetri pikkune. Eestis püütud rekordvimb kaalus 1,49 kilogrammi, oli 43 cm pikk ja 16 aasta vanune (Pärnu laht, 1959). Maailmarekord on 3,65 kilogrammi (Kotka, Soome, 1951).
Nii nagu paljudel teistel karpkalalistel, võib vimma kõhuõõnes leiduda paelussidest parasiite linnuroni plerotserkoide. Need valkjad mitme sentimeetri pikkused ja suhteliselt laiad (10–12 mm) ussid on täiesti ohutud inimesele. Põhjarahvad kasutavad neid praerasvana ja kui leiate vimma kõhuõõnes neid „jubedikke“, visake need lihtsalt välja, kala aga sööge terviseks, kui ta on teie meelest selleks piisavalt rammus. Vimmale ei ole see parasiit siiski nii süütu, kastreerides kindlalt isased loomad. See aga ei ole enam kalasõbra mure.
SOOLATULT TÕELINE HÕRGUTIS. Vimb, kaunis, uljas ja lausa atleetiline ning ülimaitsva lihaga kala, on väga paljude Euroopa rahvaste lemmik. Sellele vihjab minu meelest ka vimma üsna levinud venekeelne nimetus „rõbets“. Vimma ihtüoloogiline nimi vene keeles on „sõrtj“, kuid nimetus „rõbets“ tundub mulle justkui heakskiitva tunnustava lühendina sõnapaarist „rõba molodets“. Tõepoolest – vimma liha on väga maitsev, karplase kohta üsna rasvane (kuni 9 protsenti) ja kõrge kalorsusega.
Olen täiesti veendunud, et ainuõige viis vimba kulinaarselt käsitleda on õrnsoolamine, kusjuures vimba soolates ei lisa ma suhkrut ega maitseaineid. Värskelt ja mahedalt soolatud vimb on hõrgutis omaette. Soovi korral võib ju lisada värsket kurki, tilli, kodujuustu, peterselli, mahedat kitsejuustu või soolaseeni. Hapukaid või marineeritud asju mina vimmale ei lisaks, kuid maitse üle muidugi ei vaielda.
Toitumise füsioloogia kohaselt tuleb puhast 40-kraadilist korralikult jahutatud valget viina võtta kuuma toidu alla. Kui aga on suur soov kasutada viina kõrvale külma suupistet, siis minu meelest ei ole mitte miski võrreldav värskelt soolatud vimmaga.
Kommentaarid (0)