Vaja on ära tabada õige hetk. Kõige lihtsam on käia aeg-ajalt jõe ääres uudistamas, kas püüdjaid on, ja kui jah, siis kas on ka kala. Tihtilugu avastad, et oled juba hiljaks jäänud ja püük on täies hoos. Siis pole muud, kui koju, õnged kaasa ja ruttu jõe äärde tagasi, sest ega kala kevadel ei oota! Kalendri järgi jääb särjeaeg umbes aprilli lõppu ja maikuu algusesse.
VARUSTUS. Kõik oleneb muidugi püügikohast, s.t loevad jõe laius, voolutugevus, püügikaugus kaldast, tuul jne. Ritvadena võiks eelistada lihtkäsiõnge ja rulliga käsiõnge ehk bolognat. Optimaalne lihtkäsiõnge pikkus jääb 5–9 m vahele, bologna jaoks piisab 4–6 m ridvast. Kevadel pole ritvadele erilisi nõudeid, hakkama saab ka lepakaikaga, kui vaja.
Põhitamiil võib olla jämedapoolne 0,16–0,22 mm, lips 0,12–0,18 mm. Lipsu tamiil võiks olla pehmemat tüüpi. Sobilikud korgid on ümarad või munakujulised raskusega 5–12 g. Kasuta metallist vardaga ujukeid. Kuna kevadel ujub vees palju risu ja roikaid, on soovitav kasutada ujukeid, kus tamiil läheb korgi kehast läbi. Antenniga ei pea peenutsema, kui ei viitsi.
Korgi tasakaalustamise raskused võib seada ühte gruppi, erilist mõtet neid hajutada pole või kui, siis ainult kaheks. Kudevat särge saab püüda ka ühe tinapommiga ja asi toimib – nii väldime sassiminekuid, eriti just bologna ridvaga püügil. Jões püüame põhiliselt põhja pealt või selle vahetus läheduses, sellest ka maksimaalselt kaheks jagamine. Praktika on näidanud, et rohkem pole lihtsalt mõtet. Aga alati on ka erandeid. Näiteks stekkeriga püügil saab ja võib jagada ka kolmeks, siis me kontrollime rakendust paremini.
Mõistlikud konksud on tugevast traadist, pika sääre ja terava tõusunurgaga ehk spetsiaalsed kärbsetõugu konksud, need haakuvad tugevalt ja kindlalt. Ussiga püüdes kasutame traditsioonilist ümara kaarega konksu. Mina eelistan labaga, mitte aasaga. Viimast on kergem siduda, kuid kala haakub säärele seotud konksuga paremini. Konksu paras suurus on nr 10–14 (Owneri suurused), oleneb muidugi tootjast.
SÖÖDAD. Konksu söödastamiseks on sobilikud kärbsetõuk, sõnnikuuss ja puruvana. Kellel soovi, võib kasutada ka erinevad üraskeid ja tainaid (viimane on pigem suvine sööt).
Peibutussööt on tänapäeval kalastajate seas juba väga levinud. Kevadel võib-olla polegi mõtet kasutada peibutussööta, aga kõik oleneb muidugi püügikohast. Tihti annab mõningane söötmine eelise, just siis, kui kalastajaid on palju. Muidugi oleneb ka kala paiknemistihedusest antud veekogul. Suurema jõe ääres, vaikse ühtlase vooluga paigas annab peibutussööt kindlasti väga häid tulemusi.
Kevadine peibutussööt võiks olla tumedapoolne või isegi lausa must, fraktsioonilt jämedateraline ja liimuv. Soovitatav on kasutada rohkelt ballastainet, kuna tavaliselt on jõgede vesi kõrge ja vool tugev. Nii hoiame sööta püügiplatsil kauem ja väldime kalade ülesöötmist. Hea on kasutada elusat komponenti söödasegus (nt pinkiet ehk väikest kärbsetõuku). Hea nipp on kevadel ka teha ainult nn lõhnapalle: ballastaine (liiv, muld), siirup, lõhnapulber ja betoniitsavi. Nii saab odavamalt läbi ja tulemused võivad rõõmsalt üllatada.
Söödaretsept kevadisele jõele
Dynamite Baits Silver X Roach black 1 kg
Dynamite Baits Silver X River 1 kg
Betoniitsavi
Koriander või kanep
Liiv/muld
Pinkie
PÜÜK. Särge tasub otsida sügavatest aukudest madalikelt, kärestiketagustest keerukohtadest, ka ühtlase sügavusega voolusängist. Kõige paremini annavad kalade olemasolust märku teised kalastajad.
Kui olete valinud püügi ilma peibutussöödata, siis tasub otsida lahedam paik, kus pole palju segajaid. Põhimõte on selles, et saate mugavalt ujutada korki allavoolu, nii kammite pikema ala jões läbi ja on suurem tõenäosus kalale pihta saada. Püügi edukus nii kindlasti kasvab. Samuti tasub otsida keerukohti ja astangutetaguseid vooluseisakuid.
Peibutussöödaga on asi natuke lihtsam, kuna eesmärgiks on kala enda juurde meelitada, mitte kala üles otsida. Püügi alguses tasub heita söödapalle pigem vähem kui tavalise suurema kala, näiteks latika, püügi puhul. Apelsinisuurused kahekäepallid tasub vette visata alguses, ühekäepallid (mandariini suurus) püügi ajal. Soovitav on visata püügi ajal tihedamalt, see meeldib särjele rohkem. Kevadisel kalal on muud mõtted peas, selline viis tekitab rohkem elevust ja paneb kalad aplamalt sööma.
Õnge rakenduse võiks loodida enam-vähem põhja peale, soovitavalt 5–10 cm põhjast kõrgemale. Sügavuse loodimine on üks tähtsamaid operatsioone õngitsemisel, selleks tasub võtta aega ja teha seda põhjalikult. Kui aga põhjas segab oksarisu või taimestik, võib sööda kõrgemale tõsta, kuid mitte üle 20–30 cm. Puhta põhjaga veekogul on soovitav sööta isegi põhja mööda lohistada. Viimane variant on eriti hea, kui aeg-ajalt takistate ridvaotsaga korgi ujumist, niimoodi mängitades tõuseb lips põhjast voolu toimel lendu ja vajub taas põhjale. Tavaliselt toimub võtt siis, kui lõpetame korgi pidurdamise ehk kui lips hakkab vaikselt langema põhja peale.
Proovida tasub erinevaid konksusöötasid. Kärbsetõuke võiks olla mitut värvi, vahel võtab särg punast olulisemalt paremini. Väga kehva võtu puhul võib proovida sääsevastse ja tõugu võileiba. Ärge suures püügihoos unustage peibutussööta lisada!
Ilmunud 2015. a Kalale! sarja raamatus "Särg. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."
Kommentaarid (0)