Blogid
10. aprill 2016, 21:00

Soomes on ilusaid kohti vol. 1

Naine tahtis Soome sõbrannale külla minna, nii sai ka tehtud. Mis mul ikka teha, kui kanad kaagutavad mööda poode, lähen pigem kalale. 

Kodupoole minnes vaatasin, et üks koht, kuhu ma ei viitsinud enne ronida, tundub ikka väga hea, seal oli lausa kala lõhna. Ronisin sinna ja kohe esimese viskega 3 kg tuuri haug otsas, teine vise - suurem, kolmas vise - veel suurem. Ma siis natuke mõtlesin elu üle järele ja loopisin edasi, kümnest viskest üks oli tühi. Reaalselt NIRVAANA, parajad purakad 4-5 kg vahel ja mõned üksikud alla 3 kg kollid.

Pidu aga hakkas siis peale, kui ma ühte 4 kg kolli kaldale tirisin, püüdsin teda kenasti kivide vahele suunata ja seal tal kuklast kinni võtta, aga raibe oli nii kaval, et kui ma nöörist kinni võtsin ja rulli pealt natuke juurde tahtsin tõmmata, läks nöör puru – ju oli kusagil ümber nii, et ma seda hasardis ei märganud. Ja peale seda nõksu mõtles kala, et kui juba, siis juba, pani avavee suunas leebet ning mul ühes käes nöör ja teises ritv – hoidsin mõne sekundi, aga plaks käis ära ja minu ulmehea lant, mis pildil, oli läinud koos trossiga. Vandusin ja kirusin ennast, aga no mis sa teed, tossasin natuke, sidusin uuesti varustuse paika ja läks püük edasi – kuklas ikka valu landi pärast. Püük ei olnud enam nii hasartne ka, tegin pause, sest kala võtt oli natuke nõrgem, aga olgem ausad, ma olin pärast tunnikest päris väsinud.

Kuid 10-15 min pärast mu landikadu oli jälle hea võtt ning oli tunda, et priskem koll otsas. Sellega oli probleem, ta ei tahtnud üldse pinda tulla ega kasvõi korraks ennast näidata. Pusisin ja pusisin, aga ei. Ma ikka püüdsin teda rahulikult vintsida, aga väga aeglaselt, stoilise rahuga ronis ta aina sügavamale ja kaugemale, kuni ühel hetkel vist mõtles, et ei, see asi talle ei meeldi ning pani leekima avavee suunas nagu jänes, kes aias just porknaid varastamas käinud. Siis polnud muud, kui hoidsin ritva ja kergelt pooli, aga see sõit läks juba nii pikaks, et hirm tekkis – äkki saab nöör otsa. Pidurdasin rohkem ning ühel hetkel käis plaks ja läinud ta oligi, mu teise ulmehea landiga.

Torisesin ja tossasin natuke, sidusin uuesti varustuse valmis ja läks püük edasi. Peale kolmandat viset uute sõlmede, trossi ja landiga käis natuke aeglasem jonks läbi ning kala oli otsas. Lootsin, et äkki on minema läinud kolli vennas, aga ei, sain kala pinda ning tuli võideldes minu poole. Kui olin ta saanud nii 4-5 m kaugusele, vaatasin, et kala on kuidagi imeliku näoga, miskit nagu oleks tal üleliia. Kui ta oli lõpuks kivide vahel ja sain tal kuklast kinni, selgus, et oh seda õnne ja imet, minu lant ja tross! Õnnetilgad olid püksis, et sain oma lemmiklandi tagasi. No selle kala lasin rõõmuga tagasi ja kiitsin ka veel, et asjad tagasi tõi.

Muidugi panin peale seda kohe lemmiku otsa ja tampisin seda sügavat kohta, kuhu ennist krokodill kadus, veel mõnda aega, aga tulutult. Ju talle lant meeldis ja ei tahtnud seda sugugi tagasi anda. Pärast kaht tundi olid käed väsinud ja üks 4 kg koll kotis ootel, panin kodupoole leekima, et homme uuesti tulla.

Tänud pildistamast sõbranna mehele, kes terve aeg oli minuga kaasas ning ahhetas ja ohhetas, et kuidas see kõik võimalik, kala nii palju ja nii lihtne püüda. Ise ta tookord ei püüdnud ega olnud kalamees, aga varsti pärast seda päeva küsis ta minult juba varustusesoovitusi.

Tekst: Duuds

Lant: Eppinger Dardevle

Ritv: Shimano Speedmaster

Rull: Daiwa Caldia

Nöör: Varivas Bass Pro