Hommik oli kiire ja toimekas, võikud ja muud söögid valmis, kimasime stardipaika. Kohale jõudes olime esimesed ning saime hea tunni passida lihtsalt. Paate oli seal erinevaid, uusi, vanu, suuri ja väikseid. Esindatud olid „staarid“ Kalle P. ja Peter L. ehk siis soome kohakunnid. Mõlemal oma kummiluti seeriad jne, terve Soome neid täis. Sellest ka kena Buster XL, millel oli kuus kajaloodi peal pluss üüber suur plotter. Siis oli eriti meeldejääv üks „allveelaev“, nimelt parras oli väiksel kaunal nii madal, et kui mõni suurem paat talle lainet teeb, näiteks Buster, on ta ümber ja põhjas. See-eest oli tal suur mootor, millega arendas päris head kiirust. Siiani ma imestan, et nad ümber ega põhja ei läinud. See oli päris naljakas pilt. Samas neil olid vägevad ursuidid seljas, ju nad olid arvestanud sellega, et võib tulla ette ootamatusi.
Stardiplatsi oodates hakkas vaikselt kohale jõudma, kellega me tulime rinda pistma: soome parimad kalastusgiidid! Noh jah, eks teeme, mis teha annab. Võistlusel olid mõned eri karmid reeglid. Enne starti käivad kohtunikud kõikide paatides ning kontrollivad isegi põrandaalused üle, et ei oleks paadis enne püütud kalu. Üks kohtunik oli Haukikoira, Soome kõige kuulsam kalagiid, ütlemata muhe sell. Paati ei tohi mitte ühtegi kala võtta võistluse ajal, isegi kui saad elukala, pead tagasi laskma, sest terve üritus oli C&R. Kui kala kätte said, panid ta kiirelt joonlauale, mille kõik said kohtunikelt. Samal ajal, kui paate kontrolliti, said kuupäeva sildi. Selle pidi pildile koos kala ja joonlauaga panema, kui telefoniga pilt tehtud, pead saatma WhatsApp-iga pildi kohtunikule, kus on juurde kribatud ka lisaks kala pikkus. Teise pildi pidi ka tegema, kala püüdjaga ja nii, et on näha kala ja nägu. Samuti oli väga tõsine kontroll turvavarustuse teemal, tulekustutid jne, kõik pidid olema olemas. Kala mõõtmine oli plussiga, ehk kui kala oli 25,5 cm, siis ümardati alati ülespoole, ehk ei pea keegi hakkama kala venitama.
Enne kui start anti, panime paatidele ka Eesti lipud külge, et püüame esindada ikka virolainen kalameest. Peale stardipauku läks kimamine lahti ning esimene võistluspäev oli alanud. Me panime plaanikohaselt oma püügikohtadesse ning tulemused ei lasknud ennast kaua oodata, saime mõned pildid ära saadetud kohe päeva alguses. Algus oli hea! Saime haugi kui ahvenat, samal ajal kuklas mõte koguaeg tagus, et meiega koos on Soome kohalikud kunnid ning neil on niikuinii iso kala paadid täis. Päevapeale võis arvestada vabalt istumist või aega, kui lanti vees ei hoidnud, ühe käe sõrmedel minutites. Esimese võistluspäeva lõpuks me ei olnud halvasti esindatud. Selgus, et meil isegi on võimalust kui järgmine päev natukenegi parem esinemine. Aga kahjuks peab tunnistama, et koha me püüda ei oska nii, nagu põdrad seda teevad. Kunn on kunn, pole midagi öelda.
Õhtul tulemusi üle vaadates oli meil ka päris uhke tunne, püsime konkurentsis. Vaim oli valmis järgmiseks päevaks ning see oli õhtu, kui Janno ketras meile ülivinge söögi kokku, kõike paremat ja maitsvat oli laual ning peab mainima, et kui keegi soovib head sööki iga õhtu ja toimekat kokka, võtke Janno kaasa.
Peale sööki muidugi ja ka söögi ajal oli varustusest juttu päris palju ning kohati tekkisid vaikuseminutid, kui jälle tuli meelde või keegi mainis, et homme on teine sektor ning seal meil nii hästi ei läinud trennipäevadel. Mõned Lapin Kultad ning tuttu minek, homme raske päev ees.
Kommentaarid (0)