Üsna kõrge ja silmatorkavalt lamenenud kehaga latikas on selja poolt tume – rohekas-pruunikas-mustjas või mustjas-sinine. Vanemate kalade küljed on helehallid, kõht valkjas. Noortel latikatel, kes on muuseas sihvakama kehaga, on küljed kaunilt hõbedased. Kõik latika uimed on enam-vähem ühtlaselt hallid või tumehallid, vahel peaaegu mustad. Nagu paljudel teistel karplaste liikidel on latikal kudemise ajal isastel peas, kehal, harvemini ka uimedel helmeskate. Peas on pustulid nii suured, tugevad ja teravatipulised, et latika veel üks eestikeelne nimi on kärnanina. Latika suu on pool-alaseisune (tuletagem meelde täiesti alaseisuse suuga vimba). Neeluhambad asuvad ühes reas, erinevalt nurust, kellel need asetsevad kahes reas. Nende väliselt üsna sarnaste kalade veel üheks erinevuseks on ka soomuste suurus. Nurul on seljauimest küljejooneni kõik soomused peaaegu sama suured. Latikal on seljal asetsevad soomused lausa tillukesed võrreldes küljel asuvatega. Mida rohkem küljejoone poole, seda suuremaks kasvavad soomused.
MITMES JÄRGUS KUDE. Suguküpseks saab latikas üsna tõsises vanuses – emased 6–10-aastaselt, kui nad on 28-39 cm pikkused, isased keskeltläbi aasta nooremalt, pikkuse juures 26–37 cm. Kudemine algab Eestis siis, kui veetemperatuur on 12–15 kraadi, tavaliselt mai teises pooles või juuni alguses. Kudemine kestab kuni kuu aega. Latikas koeb mõnevõrra sarnaselt vimmale – mitmes rühmas. Niinimetatud särjelatikas, toomelatikas, uibulatikas. Kusjuures suuremad isendid koevad natukene varem kui nooremad. Kõige suuremad, üle 3 kg raskused ei koe üldse, vaid peavad väärikalt pensionipõlve. Koelmuks sobib kuni meetri sügavune paik, kus on palju surnud taimeollust, eelistatult tarnasid. Hallikas-kollased marjaterad on 1,2–1,5 mm läbimõõduga, hauvad umbes kümme ööpäeva. Umbes poolesentimeetrised vastsed ripuvad mõned päevad veetaimede küljes.
Latika looduslik sigivus on üsna suur. Latika kasv on teiste meie kaladega võrreldes keskmise tempoga. Eesti rekordiks loetakse 5,5 kg pikkuse juures 58 cm – pikkus ninaotsast soomuskatte otsani. Isendi vanuseks määrati 18 aastat ja püüti see kala mõistagi Peipsist (1966). Maailmarekordiks on 11,56 kg kaaluv kala kogupikkusega (ninaotsas sabauime lõpuni) 82 cm. Vanuseks umbes 25 aastat (Soome 1912).
TUBLI EUROOPLANE. Kes on latika suuaparaati veidi uurinud, sel pole kahtlust, et toitu liigutab see loom pumpamise teel. See pump on latikal üsna võimas. Nooruses, esimese kahe kuni nelja eluaasta jooksul „pumpab“ latikas keskvees loomset hõljumit, kuid suundub kasvades pikkamisi, aga kindlalt põhjaloomastiku poole. Suured vanemad kalad suudavad isegi suhteliselt kõvasse põhjakihti tungida nii, et saavad kätte koguni need ussid, kes usuvad end olevat turvaliselt sisse kaevunud. Kahjuks ei sobi latikale merevesi, välja arvatud väga nõrga soolsusega riimveelised rannaalad, näiteks Matsalu, Haapsalu ja Pärnu laht. Oleks latikat Läänemere rannavetes ka kaugemal, näiteks Poola ja Saksamaa vetes, poleks nii mõnegi võõrliigi elu seal nii hõlbus, nagu see praegu on – näiteks hulkharjasuss Marenzellaria viridis, kes kaevub nii sügavale, et ainult latikas on võimeline teda kätte saama. Kindlalt on latika eelistatud toiduks suured surusääskede vastsed, kes elavad põhjamudas ja keda tal on ilmselt väga mugav oma väljasopistuva suutoruga välja imeda. Vanematele kaladele sobivad hästi ka limused, suuremad põhjas tegutsevad veeputukad, vähilaadsed, aga ka kalamari, vastsed ja isegi maimud. Kudemise ajal vanemad kalad paastuvad, nooremad aga ei pruugi seda teha. Kõige intensiivsemalt toitub latikas suve keskel, talvel peaaegu üldse mitte. Konkurentidest on latikale kõige ohtlikum kiisk, Võrtsjärves aga ka angerjas (E. Pihu, A. Turovski, Eesti mageveekalad, Tallinn 2001).
Latikas, vähemalt meie alamliik, on veendunud eurooplane. Leviala ulatub Püreneedest ja Alpidest Poola poolsaareni, lõuna pool Musta mere basseinini. Levinud on ta veel Inglismaal ja Iirimaal. Enamasti elutseb mandriveekogudes, näiteks ei ole latikat Eesti saartelt veel leitud. Latikale meeldivad vaikse vooluga suured ja madalad ning eutrofeerunud, isegi hüpertroofsed järved. Düstroofsed soo- ja metsajärved latikale ei istu. Samuti väldib ta tihedat veetaimestikku. Arusaadavalt soosib latikas mudast põhja. Latikas on parvekala, noored püsivad kaldalähedastel madalikel, vanemad lähevad kaugemale. Sügavamatesse kohtadesse koguneb latikas ainult talveks.
ETTEVAATUST SÖÖMISEL! Latika liha on üsna rasvarikas (2–10 %), hea kalorsusega ja väga maitsev. Kuid enne, kui pakun mõne oma lemmikutest latika valmistamise retseptidest, lubage tuua hoiatuseks üks õpetlik lugu isiklikust praktikast. 1980ndate aastate alguses tõin ma ühe ekspeditsiooni järel juulikuus kaasa latika, kes oli püütud Kasari jõe süsteemis. Tema kogupikkus oli 56 cm ja kaal üle 2,5 kilo. Selle hiilgava eluka küpsetasin ma aeglaselt, mõnuga praeahjus. Õnneks ja õnnetuseks küpses ta mul ühe külje peal. Perele jagasin maitsvat puhast liha, endale jätsin aga kogu selle mõnusa olluse, mis kogunes allapoole. Karplastel moodustub varurasvkude peamiselt uimede alustesse ja kõhuserva juurde. Võtsin siis kogu selle toreduse ette ja nautisin kalagurmaanile kohase põhjalikkusega. Järgmise päeva hommikul ärgates aga avastasin, et mul on väga veidrad ja äärmiselt ebameeldivad tasakaaluhäired. Silmapiir ei tahtnud mitte mingi valemiga horisontaalsena püsida, vaid kaldus tugevasti emmale-kummale poole ja maailmapilt silme ees virvendas rõõmsal ja värvilisel moel. Midagi niisugust ei ole ma ei varem ega hiljem kogenud. Pere ülejäänud liikmete tervisega oli aga kõik kõige paremas korras. Ju oli tegemist korraliku toidumürgitusega ning arvatavasti sain latika rasvadesse kogunenud põllumajandusliku reostuse osaliseks. Kuna see oli pühapäev, siis arsti vastuvõtule mul minna ei õnnestunud ning kiirabisse pöörduda ma siiski ei söandanud, sest noore ja uljana otsustasin, et äge töö ravib kõik hädad. Sõitsin siis Kiisale äia krundile, võtsin kätte labida ja töötasin vastavalt Nõukogude armees kombeks olnud aegruumi probleemi lahendusele – kaevata kraav keskpäevast aia tagumise nurgani. Päev oli kuum, taevas ei ühtki pilvekest. Neljatunnise ägeda kaevamise tagajärjel higistasin ma kogu kraami välja ning olin endaga väga rahul. Tõsi küll – hiljem selgus, et minu loodud vägevat kraavi polnud sinna krundile üldsegi tarvis. Tervendav efekt aga kinnitas minu veendumust, et higi ja vaevaga saab igast hädast üle. Olen kindel, et tänapäeva Eesti mageveed on tolle ajaga võrreldes tublisti puhtamad ning sellist hirmu enam olla ei tohiks, kuid minu soovitus on sellegipoolest: kui ei ole tegemist suurtest järvedest püütud latikaga, kui veekogu on väike, ärge himustage kõige suuremat kala, see kehtib ka teiste liikide puhul.
Tegelikult on minu lemmikretsept siin juba mainitud. Praeahjus küpsetamine, võib ka fooliumis, kusjuures latikale lisaksin hea meelega natuke mädarõigast kala kõhuõõnde, küüslauku, peterselli ja veidi soola. Mingit rasva ma lisada ei soovita. Erinevalt karpkalast ja eriti kogrest on mudast toitu „pumpava“ latika liha väga harva mudamaitsega, kuigi päris välistada seda muidugi ei saa. Sellele küpsetusviisile jääb lisada vaid üht: kuumsuitsu Peipsi latikast midagi maitsvamat maailmas vist ei olegi. Head kalaõnne, isu ja olge terved!
Kommentaarid (0)