Ilma ma väga ei vaata – vahet ei ole, kas on torm või lõõskav kuumus, oleneb, mis mastist püüdja ise on. Kui on 30 kraadi ja päike lõõskab, siis ma võib-olla ei viitsi minna. Aga see ei tähenda, et ahven ei võtaks. Olen ka hullu tormiga käinud ja kõvasti kala saanud.
Ahven ei söö üldjuhul päev läbi, tal on mitu lühemat perioodilist võttu päeva jooksul. Parimad ajad on ikka päikesetõus ja päikeseloojang. Suurem ahven toitub enne pimedat.
KUS? Püüan põhiliselt Lõuna-Eesti järvedel. Minu lemmikkohad on Keeri, Kääriku, Pilkuse, Nüpli ja Kaarna järv ning Pühajärv.
Kindlasti peaks püüdma järves sellises kohas, kus on heina, kus liigub väikest kala, ja hea on, kui näed ka maime pinnal. Tulemuse garanteerib, kui leiad üles heina ja kivise põhja randi, sest ahven istub kivisel põhjal ja söömas käib madalamas vees. Parim variant on, kui näed, et ahven ajab maimu taga, siis on koht kindel ja tasub proovida. Siis püüan kerge jigiga poolest veest või üsna pinna lähedalt.
Ahvenal on veel selline omadus, et talle meeldib ajada maimud madalamasse kohta kokku, et neid paremini kätte saada. Kunagi sai hilja õhtul Pühajärve rannas ujumas käidud ja vaatasin, et särjemaimud olid kaldast meetri-poolteise kaugusel. Silla all olnud ahvenad tulid parvega ja ajasid kõik maimud nii kaldasse, et vesi kees ja maime lendas liivale. Käis selline möll, et ka ahvenaid lendas liivale. Sai nad siis ära korjatud ja tagasi vette aidatud.
VARUSTUS. Mina kasutan ja soovitan ritvu 1,8–2,10 m ja testiga 3–10 g. Oleneb, kui raske jigiga püüda. Ritv peaks olema tundliku otsaga, et tunnetada täpselt, mis põhjas toimub ja kuidas kala võtab. Ahvenapüügi rull ei pea taluma erilisi koormusi, samuti pole visked väga pikad, seega sobib hästi 1000–2000 suuruses rull. Eelistan jigipüügil nööri, kuna sellel ei ole mälu ja iga oma keharakuga tunned, mida lant vees teeb – kas kala rabab, kas jääb ilusti külge või on hein landi küljes jne. Läbimõõt võiks olla 0,04–0,08 mm.
Kasutan enamasti 4,6- ja 8-grammiseid jigipäid, vastavalt sügavusele, kus parajasti kala on ja vaja püüda. Kuid vahel läheb vaja ka vaid 1-grammiseid päid. Kõik oleneb, kas püüda voolus või järves, kui sügaval ja kui kiiresti peab pea põhja jõudma. Oleneb ka püütava kala suurusest – kopsakamale kalale võib pakkuda suuremat ja raskemat pead ning pikemat silikoonlanti.
Põhiliselt kasutan sirpsabasid, neil on mäng agressiivsem. Ütluses, et mida suurem lant, seda suurem kala, on kindlasti oma tõde sees, aga see ei ole absoluutne tõde – olen saanud ka väga väikeste sirpsabadega suurt ahvenat. Küll aga peab paika, et suurem kala eelistab elussööta – nii vana kala on tark, teda on landiga raskem ära petta.
Ahvenapüügil peaks siduma sirpsaba või silikoonkala otse liini külge ning mitte panema sinna vahele trosse või landilõkse. See muudab võtu oluliselt paremaks. Mida naturaalsem asi välja näeb, seda parem.
Suvel on jigi-püüdjate populaarsemaid valikuid Wake’i sirpsabad ja tavalised silikoonid. Mina ise püüan ka nendega ja kiidan. Tavaliselt kalata koju ei lähe, kuigi on erandeid, nagu oli üks Pühajärve spinninguvõistlus, kui lihtsalt ei saanud kala võtma. Või siis olid ahvenad minu peale solvunud.
Sirpsaba pikkus võiks alata 4 sentimeetrist. Päris suurte ahvenate jaoks võib kasutada oluliselt suuremaid, kuid omad piirid seab ahvena üpris väike suu.
Kui kalale minna, siis tuleks sirpe varuga kaasa võtta, sest alati rabab kala osadelt sabad küljest ära. Mõni haug käib ahvenapüügil ka kindlasti otsas ning seega lantidega ei tohiks koonerdada.
KUIDAS? Kui on pilves ilm, siis võiks olla värvus veidi heledam ja mingit sädelust võiks ka sees olla. Oleneb ka veekogu värvist, millist lanti kasutada. Mulle endale meeldivad rohkem pruunid ja rohekad toonid. Ja kui on päikseline ja veekogu paistab läbi, siis peab kindlasti olema landi värvus tumedam, et mitte kala ära ehmatada.
Teen tavalisi jigiliigutusi Näiteks koputan algul vastu põhja paar korda, siis hakkan ülespoole tulema, kaks korda kerin ja pean pausi, kuni lant alla kukub. Seda näed ridva otsalt või sellest, et nöör läheb lõdvaks. Võib ka niisama loopida ja kohe kerida.
Kui parv on üleval, pinnas, siis viskan pinda ja hakkan kerima kohe niipea, kui lant vette jõuab. Kerimise ajal teen ridva tipuga hästi kiireid liigutusi üles-alla.
Artikkel on ilmunud 2014. a välja antud Kalale! sarja raamatus "Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."
Kommentaarid (0)