Ilm võiks olla pigem ilus ja selge, väikese tuulekesega, mis tekitab lainetust.
Minu lemmikkohad on näiteks Võrtsjärve vared, Viljandi järves Kitsaskaela koht ja järve mõlemad otsad, põhjas ja lõunas. Kindlasti ka Emajõgi.
Püüan põhiliselt paadist, nii on hea ringi sõita ja ahvenat otsida. Jõgede sopid on head kohad. Üks võimalus on otsida kohti, kus maimud tulevad veepinnale ennast soojendama ja ahven omakorda ajab neid taga. Vaatad, kus maimud veest välja hüppavad, seal peab ahven ka olema. Vesirooside juurest tasub proovida näiteks.
Eeltöö tuleb kindlasti ära teha enne, kui kuskile lähed ning kindlasti on abiks kajalood. Otsida tuleks astanguid, kus põhi kukub kiiresti madalalt sügavale. Ahven istub seal randi all ja varitseb väikest kala, kes madalikult tuleb ja üle randi ujub. Kui ma viskan üle randi ja hakkan kerima augu peale, siis tuleb rabamine just sel momendil, kui silikoon hakkab auku kukkuma. Kui lant on päris augus, siis ei toimu midagi ja kui hakkan enda poole tagasi kerima sügavamalt madala poole, siis toimub tavaliselt järgmine võtt. Augus sees võib istuda koha, aga haugid-ahvenad passivad kõik randi ääres ja ootavad, et keegi üle ujuks.
VARUSTUS. Rull võiks olla vahemikus 1000–3000 (Shimano markeering).
Minu mõlemad ahvenajigitamise ridvad on pikkusega 2,4 m. Ühe lasin endale juubeliks kinkida, see on testiga 2–10 g ja peal on sellel 2000 mõõdus rull. Enne kasutasin sellel 0,08 Nanofili, nüüd on kasutuses 0,2 fluorokarbon, mis on kulumiskindlam ja vees vähem märgatav.
Teine on dropshot-ritv testiga 3,5–28 g. See testivahemik võib tunduda imelik, aga ma ise olen selle ridvaga ulmerahul. Sellel on peal 3000 mõõdus Exage rulli uus mudel 0,06 mm nööriga Sufix 832, testiga ca 3 kg.
Tavaliselt jäävad need minul vahemikku 0,5–12 g. Oleneb liinist ka: mida jämedam see on, seda suurem on takistus, ja pead raskema jigipea panema, et see ilusti põhja jõuaks. Kuna kasutan praegu enamasti fluorokarbonit, siis vajan püügil raskemaid jigipäid, aga kui näiteks keegi kasutab 0,06 mm nööri, siis tema saab kergemate peadega hakkama .
Kui on küsimus, kas lõksuga või ilma, siis mina panen alati ka volframtrossi vahele, sest muidu saab pidevalt otsa tulev haug liiga lihtsalt mu jigi endale. Suurim kaaspüügina tulnud haug on olnud 2,7 kg. Olen ahvenajigitamise käigus saanud ka turba ja säinast, isegi tõugja sain Emajõe ja Pede ristumiskohast. 10–12 g peaga jigi lohises lihtsalt paadil järel, kui kohta vahetasin ja vaikselt allavoolu kulgesin. Viljandi järvest olen saanud jigiga kilose linaski ja lant oli tal ilusti suus!
LANDID. Lant on kulumaterjal selle püügi puhul. Pead leppima, et neid ikka läheb. Mul on põhimõte, et kui lantide pärast põdema hakkad, siis võid neid kodus hoida.
Külmema veega, kui ahven on loid, kasutan 2–4 cm sirpsabasid ja siis kerin aeglaselt, pausidega, aga ilma nõksutamiseta.
Suvel soojema veega tahab ahven suuremat lanti. Kõige suurem on mul 3,5-tolline Wake sirpsaba. Siis sobib ka paremini ridva tipu nõksutamisega mäng.
Üldiselt meeldivad mulle sirpsabad rohkem, eriti jõest püüdes. Järves püüan enamasti tavalise kalakujulise kummilutuga.
Emajõel ja Võrtsjärvel töötavad kollakad ja rohekad toonid. Pilves ilmaga tasub proovida hõbedat ja nn kiirabi – punast valgega. Päiksega kasutan kindlasti just erksaid toone ja eriti selliseid, kus helkivat säbru sees.
Sogases vees töötavad fosforiga, helenduvad lutud. Wake kummikad on muide UV-värvides, mida inimene ei erista, aga kala näeb. Ükskord me proovisime pimedas ruumis UV-lambiga – töötab! On olemas ka fosforiga värvitud jigipead. Hea võtu korral, sogases vees eelistan tavalist võdikut, selle saba tekitab tugevamaid võnkeid, sirpsaba vibratsioon ei kandu nii kaugele.
Teen tavalist jigimängu: paar pööret vändaga ja paus. Teine variant – tõmbad tipuga ja siis kerid liini sisse.
Juuli lõpus-augustis kipub dropshot’iga paremini ahvenat tulema kui tavalise jigiga. On veel hulgaliselt erinevaid rakendusi, näiteks offset, carolina rig ja texas rig, kasutamiseks kehva võtu puhul või püügil taimede vahel ja poolest veest. Huviline saab need Internetist endale selgeks teha.
Artikkel on ilmunud 2014. a välja antud Kalale! sarja raamatus "Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."
Kommentaarid (0)