kui meil Üloga ikka veel tühjad pihud. Vahetasime lante,

uskusime veel rohkem sellesse, mida me teeme ja hoppaa, nii mul kui Ülol korraga otsas.

Mootoril käik välja ning kalade kerimine paadipoole algas. Samal ajal keris Are oma õnge eest välja, et mitte oma liiniga mulle jalgu jääda, kui ka temal käis pauk ja niuhti tal ka kala otsas ja samuti mõõdus tegelane.

NII! Ruttu ankur sisse, GPSi punkt kirja ja luti-jigi-siku-kombaini majandus võis alata.

Mul kümnest jigi viskest seitse korralikku triibulist, kellest üks ka 660 g. Yes, mõtlesin ma, õhtuks saab äkki suitsuahju tossama ja etteruttavalt võin kinnitada, et nii ka juhtus!!! Ka Are jigitas kenasi mõõdus ahvenaid, mis lausa karjakesi ründasid ta jigi ja juhul, kui väljakerimise aegu pudenes mõni otsast, siis kindlasti võttis järgmine enne paadi juurde jõudmist kummiluti ikkagi ära. Ülo seevastu majandas nii põgiga kui ka kombainiga, mis andis kah tulemust, kuid lühiajaliselt. Mõni aeg hiljem, kui meie Arega ikka jätkuvalt vahelduva eduga neid triibulisi paati tõstsime, oli Ülo kombaini rakenduse spinna otsa sidunud ja ka hakanud heiteid tegema, mida ta tavaliselt ei tee. Juba veidi aja pärast oli esimene ja päris korralik 500+ g triibu muska otsas. Krt, püügiga oli nii kiire, et ei saanud seda tegevust kahjuks kordagi kinosse võtta, mis nüüd tagantjärgi veidi kripeldab. Kuid kahjuks nagu tavaliselt ikka, seda tegevust kauaks ei jätkunud ja ka ilm muutus, tuul tõusis kiiresti ja laine hakkas meie lootsiku jaoks ohtlikuks muutuma. Asjad kokku ja suund kodusadama poole, et ehk kaldapool laine tasasem, kuid ka sealt me rahulikku vett ei leidnud ja nii saigi sadamasse randutud. Kokkuvõttes jäi seis selline, et iga mees sai oma hobivajaduse rahuldatud ja ka piisavalt maitsvat kala püütud! Minul olid suurimad 830 g, 710 g ja 660 g, teised suuremad kalad tsipa alla poole kilo.Kogukaal jäi 11+ kg ja kokku 41 triibukest.

Selged pildid,

Ixa