Foto: Aivar Kullamaa
Blogid
4. august 2016, 21:00

Peipsi rakendus: mis see on?

Tarvo Leon elab Peipsi ääres ja veedab järvel iga oma vaba hetke. Aastate jooksul on tal kogunenud muljetavaldav kogemustepagas püügilt kohaliku kuulsa nn Peipsi rakendusega. 

Lihtsustatult on see spinningu otsa käiv ligi meetripikkune rakendus, mille alumises otsas on tina ja keskel kinnituvad liinile lühikeste lipsudega 2-3 väikest silikoonlanti, mis on aetud tavalisele konksule, mitte tavalisele jigipeale. Rakendust heidetakse tavalise spinninguridvaga nii, et tina lohiseb mööda põhja.

Rakenduse variatsioonid

Alla võib kinnitada ka jigipeaga silikoonlandi (ettevaatust, arvestage variandiga, et otsa tuleb haug, kes võib viia kogu rakenduse!) või voobleri. Viimasel juhul saab rakendust kasutada trollimiseks. Kui parv üles leitud, võib paadi ankrusse panna ja hakata sama rakendust loopima.

Silikoonlantide asemel võivad konksudel olla punase lõnga tutid. Samuti kasutatakse konksude asemel suuremaid suvemormõsse, millele aetakse otsa vihma- või sõnnikuuss. Sel juhul kasutatakse rakendust pigem lühikese pardaõngega ning püütakse mitte seda heites, vaid vertikaalselt jigitades.

Kuidas rakendust valmistada?

See käib üsna lihtsalt. Nagu eespool öeldud, võiks rakenduse kogupikkus olla umbes 1 m. Seda ei maksa teha nöörist – keerduminek on kindel! Kasutada maksab 0,3–0,35 mm tamiili.

Kõige all peaks olema korralik lõks tina jaoks – vältida võiks selliseid lõkse, mille üks ots käib plekist painutatud serva taha kinni. Need ei pea korralikult, kui rakendus peaks põhja kinni jääma.

Rakenduse teises, ülemises otsas on pöörlaga lõks või pöörel, millega rakendus kinnitub pealiinile.

Tina jaoks mõeldud lõksust umbes 10 cm ülespoole tuleb esimene lips konksu ja silikoonlandiga. Osad seovad kummikala otse liinile, mina mitte, sest landi mäng on niimoodi kehvem. Minu lipsud on 5–7 cm pikad. Oluline on, et alumine ei ulatuks tinani ja ülemine ei ulatuks ülemise pöörlani. Omavahel ei peaks nad ka muidugi kokku ulatuma. Lipsu kinnitamiseks liinile kasutan sõlme, mitte kolmikpöörlat. Viimased kipuvad sodi korjama ja pigem rakendust sassi ajama.

Tina

Kasutan 20 ja 30 g tinasid, vastavalt tuulele ja triivi kiirusele. Vaiksema ilmaga 20 g, tuulisemaga, kui kiirem triiv, siis paugutab kergema tina põhjast lendu ja võiks olla 30 g. Tina võiks olla tilgakujuline, mitte lusikas või mõni muu – jääb vähem põhja kinni.

Millal?

Peipsi rakendusega tasub püüdma hakata alates kesksuvest, kui ahven hakkab vaikselt parve kogunema. Põhilised püügikuud on august-september, aga püüdma tasub hakata vahel juba juulist.

Üldjuhul on parimad ikka hommikune ja õhtune võtt, aga kui ahven juba suve lõpul parves, siis võib ta ka päev läbi kenasti võtta.

Teinekord, kui leiad koha üles, kus kala all on ja võtt hea, võib see äkki katkeda. Igaks juhuks ei maksa kohe kiirustada uut kohta otsima, vaid pigem veidi oodata ja püüki jätkata, sest teinekord ongi võtul väikesed pausid sees. Võib ka koha GPS-i sisestada või näiteks väikesest ankrust ja veepudelist tehtud poiga ära märkida ning mõne aja pärast naasta ja proovida, kuidas nüüd võtt on.

Ilm

Suve lõpupoole, kui ahven on juba parves ja toitub aktiivselt, siis võib ka peegelsileda järve peal püüda, aga üldjuhul ma täitsa peegliga järvele ei läheks. Ahven tahab väikest lainet saada, ja pigem päikselist ilma.

Tuultest on kehv võtt põhjatuulega. Ida- ja lõunatuulel ei ole viga, aga läänetuul viib teinekord kala kaldast kaugemale.

Kust kala otsida?

Kõige lollikindlam variant on vaadata, kus kajakad koos on. Kui kajakas nii-öelda raiub, siis on selge, et parv on pinnas. Kui kajakas on lihtsalt kohal, viitab see ikkagi sellele, et kala peaks seal olema.

Teine raudreegel on, et kui näed kohalike meeste paate, selliseid vanemaid, siis on kindel, et nemad niisama ühe koha peal ei passi. Ettevaatlik pead olema, kui ligi sõidad, et sa võttu ei sega ega liiga lähedale ei lähe.

Kolmas võimalus on osta kajalood ja vaadata põhja reljeefi. Kui kuskil on põhjas kivine ala, siis seal tasub kindlasti proovida. Teine võimalus on leida nn murdumise koht, kus on vähemalt meetrine sügavuste vahe. Ahven passib tavaliselt murdekoha taga, allatuult.

Silikoonlandid

Seda, millist värvi kasutada, on raske soovitada, sest igal aastal kipuvad ahvena lemmikvärvid millegipärast erinevad olema. Üldiselt päiksepaistelise ilmaga kasutan tumedat, porgandi- või punakat tooni, säbru võiks ka sees olla. Sompus ilmaga lähevad otsa neoontoonid, rohelised ja kollased.

Kasutan nii sirpsabasid kui ka tavalisi silikoonlante, pikkus võiks olla 4-5 cm. Hea on ajada nad pikema säärega konksule, millel on säärel kidad, mis hoiavad lanti kinni, et ta kohe maha ei libise.

Ritv

Mina kasutan 2,4-meetrist ritva testiga 10–30. Mõni tahab kole kaugele visata ja kasutab pikemat, aga kui on näiteks kolm-neli meest paadis, siis hakkavad pikad kaikad üksteist segama. Võib isegi lühem olla, 2,1 näiteks.

Testivahe 10–30 on kah okei, sest, nagu öeldud, kasutan 20 ja 30 g tinasid.

Rull

Ei ole väga oluline, vahemik võiks olla 2000–4000.

Liin

Erinevalt rakendusest endast võib siin vabalt kasutada nööri. Mida peenem, seda parem ja tundlikum muidugi, kuid peab arvestama sellega, et varedel tuleb teinekord põhjast rakendust jõuga lahti tõmmata.

Püügitehnika

Võib kerida ka täitsa nii-öelda otse, ilma pausideta, võib kerida pausidega, võib teha jigitamisliigutusi ja vaadata, kuidas see võtule mõjub ja mida ahven sel päeval eelistab. Ma ise olen viimasel ajal ridva otsaga sujuvalt venitanud ja siis liini peale kerinud. Venitan, kerin, venitan, kerin – peamine on, et sujuvalt, mitte järsult. Tundub töötavat. 

Artikkel on ilmunud Kalale!" sarja raamatus "Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."