Narva jõe latikad
Blogid
4. september 2016, 21:00

Sügis Narva jõel II: latikas feedriga

Kui suurem osa kalamehi püüab sügislatikat harjunud moel Emajõel, siis Aleksei Špalov, fooruminimega alekseialeksei, soovitab sammud seada hoopis Narva jõele. Ikka oma lemmikkanti Gorodenkole. 

Paadiga püüdes on oluline ennast kindlalt ankurdada, soovitavalt kahe ankruga, nii vöörist kui ahtrist. Kui laine on tugev ja tuul kõva, hoian feederit käes, mitte ei toeta seda paadi pardale. Nii näen võttu paremini. Tugeva tuulega ja kiires voolus tasub kasutada peenemat nööri, mis ei tõmba nii suurt looka sisse. Paadist püüdes heidan allavoolu, siis jääb liin kenasti otse – vooluga risti visates veaks vool sellele looga sisse.

Latikas hoiab kivide või rohu lähedale. Kui põhja loodides takerdub raskus rohtu, siis niipea, kui see on taimedest läbi jõudnud, kinnitan nööri poolil oleva sälgu taha – just sealt hakkangi püüdma.

Kuni 50 m kaugusel kaldalt püüdes kasutan ritva testiga kuni 100 g, kui vaja visata kaugemale, läheb käiku 150 g testiga ritv pikkusega 3,6–3,9 m. Paadist püüdes kasutan lühemat ritva, kuni 3 m. Söödakorvi raskus sõltub püügitingimustest, enamasti saab 4–5 m sügavuses vees hakkama kuni 60 g topsiga.

Lipsu pikkus voolus püüdes on isegi kuni meetrine, sest vool viib sööda topsist allavoolu ja nii leiab kala ka söödastatud konksu õigest kohast. Kui voolu pole, siis sobib ka kuni 40 cm lips. Lipsu läbimõõt jääb vahemikku 0,08–0,16 mm, sõltuvalt põhjast. Kui tihti kinni jääb, kasutan jämedamat lipsu. Tundub, et mudasel põhjal pole kala nii ettevaatlik ega tundlik lipsu jämeduse suhtes kui liivapõhjal. Paadist püüdes võtab kala ka kiiremini sööda ära ega nätsuta seda pikalt.

Kasutan põhiliinil libiseva söödatopsiga rakendusi, nii tunnetab kala sööta haarates vähem vastupanu.

KONKSU OTSA JA TOPSI. Sööda põhjana kasutan enamasti maisimannat, tangu ja muud sellist, millele lisan siis poesööta ja erinevaid atraktante. Kui kuivaine on väikese fraktsiooniga, siis ma isegi ei keeda seda – seisab tund aega vees ja on pehme. Siis on ta ka raskuse mõttes hea, hoiab sööda paigal.

Hoian kindlalt lahus kahte tüüpi söödad: magusad ja toitvad. Magusale ei lisa ma loomset komponenti, küll aga maisi, hernest ja erinevaid magusaid atraktante, vaarikamaitselist näiteks. Marjamaitseline magus sööt töötas suvel palava ilmaga kaldalt püüdes väga hästi.

Poes valin sööta selle järgi, mida ta sisaldab. Kallimates poesöötades on kõik vajalik juba olemas, odavamatesse tuleb ise komponente juurde lisada, näiteks atraktante või sääsevastseid. See on nagu supi keetmine, kui hakkad puljongile vaikselt maitseaineid lisama: peterselli, sibulat, küüslauku, soola, pipart...

Konksu otsa olen proovinud kõike panna. Erinevates tingimustes tasub katsetada eri söötadega. Näiteks suvel palavaga püüdes kala looduslikku sööta ei tahtnud üldse, kuid kunstlik kärbsetõuk töötas väga hästi. Hiljuti aga osutus parimaks söödaks maipõrnika vastne nr 6 konksul, millele oli lisatud paar kunstlikku sääsevastset ja pritsitud veidi lõhna ka peale. Samuti tasub proovida hernest ja maisi.

Valmissööta kulub mul ühe kalalkäigu kohta ligi 3 kg. Kolm kuni viis korvitäit viid algul järjest söödaplatsile, siis hakkad püüdma. Kui võtt on hea, siis panen ma topsi sisse sööta vaid iga kahe-kolme viske järel, et kala mitte üle toita.

Suurim feederiga saadud latikas Gorodenkost on mul seni 3,1-kilone, kuid siit kandist on saadud ka viiekiloseid.