Valdek toonitab, et tema landid on puhas käsitöö. Erinevalt mõnest mehest, kes käsitöölandi nime all ei pelga ka stantsi alt tulnud lante näidata, teeb Valdek tõesti kõik ise, alates tooriku plekitahvlist välja lõikamisest ja painde andmisest ning lõpetades viimistlemisega. Tõsi, hõbetamise usaldab ta spetsialisti hooleks.
KUIDAS KARASTUS VALGEVASK. Eluaeg kõva kalamees olnud Valdek alustas punasepüüki suhteliselt hiljuti, 2009. aastal Rein Truumetsa õhutusel. „Aga üsna kohe läksid korralikud meistrilandid kalliks kätte,“ meenutab Valdek. „Ikka ja jälle tuli sada krooni landi eest välja käia. Mäletan, kuidas istusin kodus, vaatasin üht käsitöölanti näpu vahel ja mõtlesin, et ma nüüd nii vilets mees ka ei ole, et sellise asjaga hakkama ei saaks. Metallist nagu jagan ka natuke...“ Valdek on eluaeg pidanud ehitaja ja freesija ametit, viimasest ka laialdased teadmised erinevate metallide hingeelust.
„Aga kust pihta hakata, see oli suur küsimus,“ jätkab Valdek meenutamist. „Maha kopeerida? Andke andeks, nii ei lähe. Vaatasin üht tollast 20-grammist lanti, mis on siis kasutatav, kui vees on järsud langused, sest ta kipub ikkagi „läbi vajuma“. Mõtlesin, et kui teeks 18-grammise? Lõikasin valgevasest tooriku välja, käiasin ja venitasin pikemaks, aga jätsin alguses liiga laiaks ja ta sinder hakkas loperdama! Kala ei taha sellist. Ajasin ta lõpuks 10,5 sentimeetri peale ja tegin palju kitsamaks.“
„Siis vaatasin, et tavaline valgevask on küll lihtne töödelda, aga ei kõlba, sest ma ei saa 17-18 grammi kaalu kuidagi kätte, see kukub mul ikkagi 14 grammi peale,“ räägib Valdek. „Sain Volta juures ühtede vendadega tuttavaks, kes tõid mulle Venemaalt fosforiga rikastatud valgevaske. See on tugev ja hea lõigata, ka soomuseid saab peale lüüa, aga sa ei painuta teda eluilmas ära. Selge – vaja kuumutada, et pehmemaks saada. Gaasipliiti mul pole, proovisin gaasipõletiga. Panin pleki õues kivi peale ja lasin leegiga – esimene partii läks muidugi aia taha. Aga tabasin ära, et kui lasin ta liiga pehmeks, siis soomuse pealelöömisega läks ta jälle tugevamaks. Jätsin meelde, mis värvi peab plekk kuumutades minema, ja tooni järgi vaadates nüüd toimetangi.“
Miks just 17 ja 18 grammi? „Sest neid saab ka 12 sentimeetri sügavuses vees vaikselt kerida,“ vastab Valdek. „Läksin oma esimeste lantidega kodu lähedal Tilgu sadamas vette, viskasin landi välja ja hakkasin kerima. Taganesin ja taganesin, et millal ta ükskord läbi vajub ja põhja kinni jääb, kuni kerisin liiva peale kaldale välja. See mulle õudselt meeldis, sest paljudes heades merikakohtades on madalast veest aeglaselt läbitulekut väga vaja.“
PÖIDLAKÜÜS LÄKS KULUDESSE. „Mulle meeldib, kui lanti saab näpu vahel painutada,“ ütleb Valdek. „Vahel kala ainult togib ja ära ei võta, hakka siis vööst saati vees veel lanti vahetama. Aga väänad lanti vähe sabast, paned mängu juurde – ja võtab! Sest ainult seda väikest lisaärritust talle vahel vaja ongi.“
Lantidele soomusesarnase mustri pealelöömiseks tegi Valdek endale ise spetsiaalsed tornid. Iga soomus on eraldi sisse taotud. „Rein ükskord luges kokku – üle kahesaja soomuse on igale landile ükshaaval löödud,“ muigab Valdek. „Erinevate mustritega oli ka nõnda, et esmalt püüdsin nendega prooviks ise ja kui esimese kala sain, siis oli selge, et see muster töötab, ja hakkasin tegema.“
Algul tagus meister landile õige painde andmiseks seda puutüki peal, kuid pärast seda, kui ta haamriga pöidlaküüne pealt ära lõi, loobus sellest meetodist. Siis laskis ta tuttavatel freesijatel alumiiniumist rakise teha ning nüüd paneb landi koos rakisega kruustangide vahele ja keerab painde nõnda õigeks, täpselt 0,6 kraadi peale.
Ehkki Valdek ütleb, et müügi eesmärgil ta lante teha ei jaksagi ja need lähevad enamasti oma sõpruskonnale, on temalgi kogemus ebaausaist ärivõtteist. „Üks vend palus, et näita, kuidas sa teed, ma tahaks ka mõned landid omale teha ja merikat püüda, aga ei saa ise kuidagi hakkama,“ räägib meister. „Näitasin algvõtted ära. Siis lunis, et laena mulle seda vormi, millega sa painutad. Sõber Tiit veel imestas, et kuidas sa niimoodi annad, tänapäeval ei tea kedagi uskuda. Läks kuu-poolteist mööda, juba pakuti müügiks tolle venna tehtud lante! Usu veel kedagi...“
KATSETUSED JA NIPID. Lisaks nii-öelda seeriatoodangule oma tuntud ja ennast tõestanud mudelite näol haarab Valdek vahel mõnest uuest väljakutsest ning jändab huvitavate materjalidega, hoolimata aja ja vaeva kulust. „Mõnikord tuleb tuhin peale ja kui materjal hakkab sulle vastu, siis tuleb täitsa jonn sisse!“ ütleb meister ja näitab üht melhiorist lanti, millele läks kohutaval kombel energiat. „Päev otsa nühid ja järgmine hommik mõtled, et ma ei võta teda kätte ka enam, las ta olla seal kastis, mädanegu! Aga siis üks hetk ikkagi istud maha ja hakkad jälle tegema.“
Kevadel, merikaküttide lemmikhooajal on päikesepaistelisel päeval kala võtma saamisega igavene tegu. Halli ja sombuse talvega harjunud kala pelgab tavalist hõbedast lanti. Selleks puhuks on Valdekul spetsmudel, millel selg oksiidiga tumedaks tehtud. Oksiid mõjub tavalisest värvist naturaalsemana, miinuseks on, et see tuleb hiljem üle lakkida, et paremini peal püsiks.
Iga üksikasi on Valdekul hoolikalt läbi mõeldud ning katsetatud, kuni tulemus meistrit ennast lõpuks rahuldab. Näiteks oli alguses igavene häda silmadega, mis kippusid lantidel ära tulema. „Küll ma käisin keemiakaupluste vahet ja katsetasin igasugu koogelmoogeleid,“ ohkab Valdek. „Kogemata leidsin selle õige, millel oli ka miskeid sädelevaid graanuleid sees, nii et tal on väike ärritusefekt ka juures. Siis sain vennalt margiesinduses kasutatavat autolakki – see on võimas asi, nüüd enam ei tule mitte ükski silm ära.“
„Niimoodi see tarkus aastatega tuleb,“ muigab Valdek. „Muudkui kõpitsed ja mõtled ja täiustad. Päris täiuslikkuseni ikka ei jõua.“
IGAVENE EBAÕIGLUS. „Eelmine nädal Rein helistas, et keegi Igor tahab minu lanti saada,“ räägib Valdek. „Ühte ja konkreetset mudelit, uuema ja täiustatud kujuga. Mees tuli, nägi, et mul neid hetkel pole, siis küsis: millega sa ise püüad? Näitasin oma landikarpi, see võtab karbist kaks lanti ära, hoiab kramplikult pihus ja tagasi ei pane! Hirmus häda pidi tal nendega ikka olema...“
Selgus, et Igor käib lõhet püüdmas ja väga edukalt. Kuid oma saakide pilte ei pane ta kuskile üles, foorumites ei suhtle, suurt keegi ei teagi, et selline lõhekütt olemas on. „Imestasin, et ta jõest ka plekiga püüab, tavaliselt kasutatakse vooblerit,“ räägib Valdek. „Ja siis ta näitas pilti, kus ta seisab keset kööki 16-kilose mammaga. Kahe käega suutis vaevu üleval hoida. Pirita jõest. Ja mitte keegi ei tea. Ütles, et sellesama minu siledaga. Üle-eelmine sügis oli saanud 12-kilose.“
„See lõi mind ikka tummaks,“ ütleb Valdek ja paneb uue suitsu ette. „Küll ma olen ise jõgedel käinud, erinevaid vooblereid proovinud, üheainsa korra viiekilose otsa saanud ja seegi läks ära, ja nüüd... Mu oma landiga püüab mees selliseid kalu! Ebaõiglus siin ilmas on ikka nii suur. See oli niisukene elukas...!“
NEED KÕIGE SUUREMAD. Kui jutt suurtele kaladele kaldub, siis kes meist ei teaks, et need suured lähevad ju alati ära. Selle kohta on Valdekul hea lugu rääkida. „Olime Jumindal, tegin ülikauge viske, kerin, ja jäi nagu kinni millegi taha,“ pajatab ta. „Mõtlesin, et mu lant ei vaju ometi läbi. Püüdsin lanti lahti tõmmata ja siis veeti masin käima. Väsitan ja väsitan, lõpuks tuli lähemalt, külje nägin ära, see oli niii lai...! Vesi oli maas, ma olin 80 meetrit kaldast, kuidas ma ta välja võtan... Kongits mulle ei meeldi, kahva polnud. Kala tuli juba täitsa vaikselt, tundus, et nüüd on kõik korras. Mikk hakkas eemalt minu poole tulema, tal oli kahv.“
„Mul on suured kalad enne avamerele küll sööstnud, aga siis sa tood ta uuesti tagasi,“ jätkab Valdek. „Aga see hüppas välja! Vehkis järsult peaga natuke, langes tagasi ja keeras landi suust välja. Ja siis ma seisin seal nagu juhm. Nädal aega mõlkus see mul meeles, ma nägin unes ka seda kala. Niikui hommikul ärkasin, võtsin kohvi ja jälle mõtlesin, kus ma vea tegin. Sidur toimis, ridva ots oli alla suunatud... Viga polnud.“ Nii on Valdeku suurim meriforell seni 3,85 kg.
Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 15 novembris 2015.
Kommentaarid (0)