Blogid
10. detsember 2016, 22:00

Talikalastuse ABC: millest alustada. Kirbuõng.

Tahad minna jääle püüdma, aga ei oska? Eesti tugevamaid kalastussportlasi ja samas ka fanaatiline talipüüdja Jaak Kask annab hüva nõu, milliseid püügiriistu, abivahendeid ja rõivaid sa vajad ning kuidas püüda. 

Tamiilina tasub kasutada spetsiaalset jäigemapoolset tamiili, millel märge Ice või Winter. Jäigem tamiil ei lähe nii kergesti tuulise ilmaga jää peale kerides sassi. Tamiili jämedus sõltub mitmetest asjadest, nagu püügisügavus, kirbu raskus ja püütava kala suurus, ning võiks harrastajal jääda vahemiku 0,10–0,16 mm. Peenema tamiiliga on suurem katkemise oht, aga samas on suurtel sügavustel kirbu mäng parem. Kui kala võtab aktiivselt, võib vabalt püüda suurema kirbu ja nt 0,14 mm tamiiliga. Kui võtt nigel, on kasuks 0,10 mm tamiil ja 3 mm pisike kirp. Reeglina mida halvem võtt, seda peenem peaks olema tamiil ja vastupidi – aktiivse võtu korral võib varustus olla toekam.

Kirbuõng peab olema varustatud tundliku noogutiga, mille pikkust saaks vastavalt püügisügavusele ja kirptirgu raskusele reguleerida. Just nooguti on see, mis mõjutab oluliselt kirptirgu mängu. Teguriteks on siinjuures ka tamiili läbimõõt ja kirptirgu suurus. Noogutid on enamasti kas metallist, plastikust või lavsaanist. Head noogutit on poest raske leida ning igaüks leiab oma käele ja ridvale sobiva katsetamise teel. Universaalne nooguti kuulub rubriiki „käib kah“. Osavam püüdja oskab ka halva noogutiga mängu timmida, muutes nooguti pikkust või ridva asendit püügil. Üldiselt aga võiksid nooguti ja kirbu valik käia koos. Kui panna kirp nooguti otsa, siis võiks nooguti paine olla nii 45 kraadi. See on universaalne reegel. 

Ahvenale sobivad lühemad (5–7 cm) ja pehmemad noogutid, millega saab teha kiiremat mängu. Pikemad (10 cm +) ja jäigemad on n-ö laisa mängu noogutid ja sobivad paremini särjele ja latikale.

KIRPTIRK EHK MORMÕŠKA. Poodides on valikus kirpe igale maitsele, alates 2 mm läbimõõduga püügiks kuni 2 m sügavuses vees ja lõpetades 7–8 mm läbimõõduga tirkudega Peipsil või merel 8 m sügavuselt püügiks. Ka värvigamma valik on lai – valgest süsimustani, rääkimata neoontoonidest, fosforist ja lisatud pärlikestest. Kuju poolest on kirpe väga erinevaid: ümarad n-ö diskopallid, tilgakujulised, banaanikujulised jne. Võtab pildi kirjuks, mis? Eks katsetamisruumi on siin lõputult, aga et mitte poodi kohe tühjaks osta, siis tuleb teha valikuid. Näiteks minu kirbuvalikus on neli peamist tooni: hõbedane, kuldne, vaskne ja must. Sõltuvalt püügikohast kasutan erinevaid suurusi, aga üsna universaalsed on 3-4 mm kirbud, millega kannatab püüda 2–6 m sügavuses vees. Sügavamas ja jämedama tamiiliga püüdes on vaja juba raskemaid. 99% püüan volframist kirpudega, kuna see materjal on suure erikaaluga ja võimaldab kasutada väiksemaid peibutisi.

KUIDAS MÄNGITADA MORMÕŠKAT? Kirbu mäng on kala tabamise seisukohalt üks olulisemaid. Klassikaliselt lastakse kirp esmalt põhja peale. Sellest annab märku jõhv, kui ta enam august alla ei lähe ja lõtvub. Seejärel tõstetakse kirp 5–10 cm põhjast ja hakatakse ridvaotsaga tegema lühikese amplituudiga, kuid intensiivseid liigutusi ehk n-ö kätt väristama. Väristamise ajal tõstetakse kätt umbes 20 cm ja jäetakse siis paigale. Tavaliselt toimubki võtt kas väristamise lõppfaasis või seisu ajal. Sellest annab märku nooguti liikumine, enamasti allapoole. Kui võttu pole, tuleb protseduuri põhjast alates uuesti korrata ja korrata. See on n-ö klassikaline ahvena mäng. Alati võib väristada ka põhjast kõrgemale (isegi kuni 1 m), tehes vahepeal pause. Samuti võib muuta mängu intensiivsust. Kala on teadagi kapriisne ja niimoodi erinevat mängu kasutades on võimalik välja selgitada, mis talle just sel päeval meeldib.

MIDA PANNA KONKSU OTSA? Klassikaline kirbusööt talvel on sääsevastne ehk motõll. Neid võib konksule panna üks või mitu, sõltuvalt võtu intensiivsusest. Särje püügil töötavad edukalt ka saiakuul, tainas, kärbsetõuk ja pinkie või nende kombinatsioon sääsevastsega. Kui keskenduda suuremale kalale, võib panna konksu otsa ka sõnnikuussi. Enamasti haarab kala esimese jääga ja kevade poole aplamalt suuremat sööta ja kesktalvel on ta passiivsem. Selle järgi tasub ka konksusööta valida.

Järgneb.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 15 2015. aastal.