Järgmine obadus otsaette annab lõpuks selgust sellest, et mitte väljas ei ole valge, vaid lakapealne, mõnusa magamiskoha lagi on piisavalt madal, et hooga mitte püsti karata. Igatahes, kohvi enam kiiresti vaja ei ole.
Kooberdan mööda taevatreppi alla korrusele. Vaikus ja pimedus. Isegi liiga. Kurja, kell on alles pool seitse ja jääle minekust lahutab üks kõva tunnike. Kuukan pingi alt oma kalakirstu ja logistan enda poole. Ääh, nii ei saa. Kooberdan kööki ja panen kohvivee tulele, ehk kulub marjaks. Midagi jääb jala ette ja veereb kolisedes nurka. Taara rsk, täitsa tühi pealegi.
Hea küll, kompenseerime selle pettumuse kohviga. Seniks, kuni vesi tulisust kogub, saab kirstukaane lahti. Niih, sikuskad. Üks, kaks, kolm, neli, viis... sassi läks. Enivei kõik värvide järgi ja enam vähem karpi tagasi.
Kõik paistab korras olevat, kadusid sikude isikkooseisus ei tähenda. Kohvikann hakkab vilistama ja varsti täidab kogu elamist mõnus aroom. Kogu selle Kolmanda maailmasõja ja kohviaroomi peale hakkab ülevalt kamraade juurde pudenema. Näod peegeldavad kenasti eilset hilist õhtutundi ja neid lõputuid kalamehejutte. Pole midagi, valage omalegi üks mõru vesi lipsu taha. Kolmveerand tunnikest sellest tunnisest armuajast hakkab halastamatult täis tiksuma. Riidesse! Oma kalakirst ja puur. Kurja, kus on puur? Aaaa, saunalaval, seda igaks juhuks, et terad jäässe ei läheks ja eks truud abimeest peab vahel soojendama. Kes kurat selle mõtte peale tuli... Vahet pole. Igal juhul on kogu arsenal koos ja võib minema hakata. Rsk, saapad ka jalga. Sooh, korras. Londin majast järve poole.
Valgemaks on läinud, silm seletab ja särab nagu märtsijänesel. Jää, armas jää, mida viimastel talvedel nii vähe näha. Libe kah. Jään püsti. Karakatt ei ole päris kaldasse tulnud ja servast on suts jalutamist. Tagant kostab mingi imelik heli, nagu oleks varesele rebast näidatud. Kraaks, krooks ja matakas. Heeeh, suu tõmbub muigele. Lätlane on libeda jää peal "koonu pannud". Kalakast eemal, puur alustab maandumist ja viinad ning võileivad mööda jääd lohakil. Haa-haa, kes pärast naerab, sellel on pikad juhtmed. Kes kurja käskis sul eile saunas varbaküüsi nüsida, kõigel kuuel varbal. Kättemaks on magus.
Jätan lätlase jääd limpsima ja imelikke kähinaid tegama ja londin karakati poole edasi. Mnjaaa, vot see on elajas. Arvatavasti "MIR-i" tükkidest tehtud. No see kosmosepurk, millel "best before" läbi sai ja alla kukutati. Eks mõni tükk pudenes lähedal oleval karjamaale ja tekitas häid mõtteid. Kama kaks, olgu millest tahest. Istmed on igatahes pehmed ja tagaolevale haagisele on isegi vedrud alla tuunitud, et sabakont kannatada ei saaks. Hääl on ka selline, et võib isegi järvele minna. Veerand tundi maksa, kopsu ja põrna kokkutulekut ning kohal.
Ümberringi laiutab suur lage ja libe väli. Puur mõlgub mõttes... Ei ole mõttes, täitsa haardeulatuses ja kasutaks toda nüüd sihtotstarbeliselt. Miski aeg saab jää otsa ja puurile tuleb vesi vastu. Jess, polnudki nii hull. Hello, kalakesed, mina siin ja minu sikuska. Teeks ühe kosutava eine. Teil seal all niikuinii rauavaegus ja rauavaegus põhjustab füüsilise vastupidavuse ning vaimse tegevuse produktiivsuse vähenemist.
Vot nii armsad ahvenad, teie päästeingel on kohal. Kohe saate aktiivseteks ja produktiivseteks. Limpsige aga rauda. Vähe vase ja nikli maitsega on, aga egas siis üks suur ahven sellest hoolida ei tohiks. Esimesed pool tundi annavad aga märku, et rauaga tundub allpool jääkaant nii korras olema, et laku oma rauda ise. Põrgu, tuleb liikuda ja leida koht, kus ahvenas nii pirts pole. Niih, viies, kuues auk. Ehk aitab ka. Kes seda kala muidu jõuab kaldale tassida. Tutkit Vasja, esimesed kolm auku oleks võinud puurimata jätta. Ei mingit kontakti kalaga. Neljandast mulgust öeldakse "tere". Ai sa saadanas, kes siis nii kätt annab. Ikka nii antakse, et raud tükis täiega kõris. Teine "tere" läheb juba asja ette. Tervitajaid tuleb juurde ja poolest päevast on juba jääpealne karva muutnud ja kuidagi triibuline. Huvitav, läidan sigareti, eelmine kord oli kaks lesta ja kolm kalmaari ja veel miski elukas. Meenutas olemuselt tüdrukut, tissid küljes ja puha, ainult, et sabaga. Tuuker ehk? Täna ainult ahvenad. Eelmine kord sai muidugist ka mingitelt kummalistelt tüüpidelt suitsu küsitud ja need saadanad tahtsid suitsu eest pea kümme eurorubla saada. Aga saak oli selle eest vägev, ei teadnudki
selliste elukate olemasolust suurel järvel.
Jaaa, päevad pole vennad ja ööd pole õed, sudin sikuga järvevees edasi. Kell ja ahvenad tiksuvad omasoodu. Kastis hakkab juba poole pääle ahvenat saama. Pole paha, pealegi
sellisel päeval, kus ahvunnide huvi raua vastu on suht nigel. Kurat, maakera jäi vist külge. Jonks, jonks. Meelde kargavad igasugu udujutud lapikust maast, tea ka, kui kõvasti tirida võib, et jalgealune alles jääks.
Jonks, jonks on natuke nahka tagasi tõmmanud ja jonksub ülespoole. Jää all paistab midagi heledamat ja suuremat. Ptui, va Lota Lota. Lugeda-kirjutada need lutsud ei oska ja ministeeriumi määrustest on neil ka suht savi. Kas sa elajaloom ei tea, et sa oled kuni kümnenda küünlakuu päevani vannutatud meeste poolt ministeeriumist dieedile määratud. Ei tea, nooh jah, kus sa peadki teadma. Nemad künkal, sa järves. Pakin lutsule parimad tervitused ministeeriumist kaasa klausliga, et ka suguvendadele seletaks, kuidas siinpool lood ja lasen eluka koju tagasi. Erilist kasu muidugi sellest ei looda. Paistis kuidagi juhmi näo ja tühja silmavaatega olevat. Peaaegu samasugune, kes ennast hommikul jääle laiali laotas. Väike muie tuleb praegugi, kui sellele tagasi mõtlen, oh on ikka ilusaid hommikuid.
"MIR"-i juppidest kokku laotu segab püha rahu ja kena meenutust. Selge pilt, pidu läbi. Tuleb pääle ronida ja maksal, kopsul ning põrnal on jälle võimalus kohtuda. Nii harva kui seda juhtub, nende õnneks ja minu õnnetuseks. "MIR"-i järeltulija võtab tuure maha, lepaladvad hakkavad ka juba oma suurust tagasi saama. Kaldal, elus ja terve. Ahvenad rõhuvad õlga kasti õlale vinnates. Pole viga, asi seda väärt. Kulgen maja poole, kraaksatus. Loodan jälle nalja saada, aga ei. Kõigest lepaladvas istuv vares. Nääh, iga kord ka ei vea. Ei kurja, mõtlen endamisi, siia tuleb kindlasti tagasi tulla. Iga päev ei näe lendavat lätlast ja ei anta boonuseks kena kogust ahvenaid. Kurja, see kalastamine on ikka lõbus. Peipsil näeme!
Kommentaarid (0)