Olles aja jooksul kõiki kolme proovinud, olen endale valinud kirptirguga aktiivse püügiviisi. See on huvitavam, vaheldusrikkam ja ka produktiivsem, kui õhtul saagi lugemiseks läheb. Loomulikult ei ole päevad vennad ja vahel toimivad ühed vahendid paremini kui teised.
Kirptirguga püüdes eelistan punast värvi kirpu. Millegipärast ei kipu kuldsed, hõbedased ja teised värvid vimmale peale minevat. Kirbu suurus sõltub voolust. Näiteks Pärnus, kus mere mõju voolule on väga oluline, võib teatud päevadel kirp üsna suur olla. Samas südatalvel, kui vett jões vähe ja vool nõrk, tasub eelistada väiksemaid versioone.
SÖÖT. Vimb ei ole väike kala ja seetõttu peab sööt kirbul olema piisavalt suur. Kala elumotoks tundub olevat, et mida rohkem, seda parem. Seetõttu söödastan kirbu tavaliselt vähemalt kaheksa-üheksa sääsevastsega, mis pea ligidalt konksule seatuna moodustavad kirbule korraliku „pintsli”. Seda „pintslit” mängitades moodustub vees suur hõljuv kaheksajalgne moodustis. Oluline on kindlasti see, et sääsevastsed näeksid välja värsked ja ahvatlevalt punased. Iga kala võtu järel ei pea kindlasti uusi vastseid konksule seadma, küll aga tasub need vastsed, mis on verest tühjaks jooksnud ja valgeks muutunud, „pintslist” eemaldada ja uutega asendada. Üldjuhul ma vimba otsides kärbsevastseid ei kasuta – nood tunduvad selles „pintslis” kuidagi võõrkehana ja segavad mängu sujuvust –, kuid paljud panevad ühe kärbsetõugu veel konksu otsa stopperiks.
Kui püüda passiivsete vahenditega (kirptirguga varustatud tonka moodi rakendus), siis võib proovida ka teisi söötasid: kärbsevastseid ja ka ussijuppe. Kasari ja Vigala jõe harudel püütakse märtsis üsna edukalt ka tavalise sõnnikuussiga.
Loe vimmapüügist lähemalt äsjailmunud raamatust "Vimb. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid." Raamatu saad soodsalt siit.
Kommentaarid (0)