Blogid
5. märts 2017, 22:00

Vimmapüük talvel: kirptirgu mängust

Vimb on küll põhjatoiduline kala, kuid see ei tähenda, et kalale peab sööta põhjas hoidma. Mina mängitan kirptirku Kasaril ja Pärnu jõel natukene erinevalt. Mõlemal juhul mängin ma üsna korraliku amplituudiga, kuid mängu kõrgus ja võngete sageduse varieerumine on erinevad, kirjutab vimmapüügi ekspert Rain Erala. 

Kasari jõel toimib üldjuhul lihtne ja ühetüübiline, lausa monotoonne mäng. Alustan kirbu mängitamist põhjast, ühtlaselt mängitades tõstan kirbu nii meetrini põhjast, teen pausi ja tulen samamoodi alla tagasi. Kala annab endast tavaliselt märku 30‒40 sentimeetrit põhjast kõrgemal, kuid võtab sööda ära kas ülemise pausi ajal või kirpu alla põhjapoole tagasi mängides. Üldjuhul Kasari kala päris põhjast ei võta.

Pärnu jõel alustan üldjuhul samasuguse mänguga, kuid mängin ülespoole vaid 60‒70 sentimeetrini põhjast. Alla mängimist teen harvemini, paar tiiru ühel augul, sest millegipärast huvitab vimba sedapidi liikumine Pärnu jõel oluliselt vähem kui Kasaril. Enamasti lasen tirgu lihtsalt pidurdamata põhja tagasi kukkuda. Samuti tasub Pärnus mängule vahele pikkida erinevaid pause vahelduvatel kõrgustel.

Kui Kasaril mängitan kirpu suhteliselt ühes ja samas rütmis – vaid aeg-ajalt, kui kala on täiesti passiivne ja kirp eriti väike, teen hästi aeglast hõljutamist –, siis Pärnus tasub mängu mõnevõrra rohkem varieerida. Eriti siis, kui kala on endast märku andnud kerge pihtaujumisega või nõrga proovimisega, aga korralikku võttu pole järgnenud. Üle pingutada erinevate sagedustega siiski ei tasu ja mingi aja pärast tulen alati tagasi oma tavapärase rütmi juurde. Tavapärane rütm on 90‒100 võnget minutis ja võnked on umbes 1‒2 sentimeetri kõrgused. Mängu juurde kuuluvad põhja peal koputamised, pausid nii kõrgeimas punktis kui aeg-ajalt ka poolel teel üles. Mida külmem ilm, seda pikem paus.

Vimb ei ole üldjuhul kala, kes sööda esimese hooga ära võtab. Ma ei tea, mida ta seal all teeb, kuid mulje jääb küll selline, et kala ujub esmalt ninaga söödale pihta, justkui veendumaks, et toit on söömist väärt. Igal juhul tasub haakeliigutus pisimagi puudutuse peale ära teha. Kui kala on märku andnud ja haakimisel otsa ei jäänud, ei tasu kirpu kohe välja tirida. Vimb on all ja mängides edasi sealt kohalt, kus kirp pärast haakimist peatus, võtab kala tavaliselt samal või järgmisel tiirul sööda lõpuks ära.

Vimma võtud ei ole üldjuhul väga tugevad, kuid on selgelt arusaadavad. Ülespoole mängides toimub üsna konkreetne ja järsk nõksatus allapoole, mis vajutab nooguti otsa paar sentimeetrit alla. Allapoole mängides võib aga toimuda lihtsalt sööda „seiskamine” – nagu särjel. Samas, kui mängida hästi sujuva ja veniva rütmiga, siis on võtt vaevumärgatav nõksatus – kala sai justkui kirbu suhu ja pani seejärel lihtsalt suu kinni, kuhugi edasi liikumata. Samuti võib võtu tugevus olla väga nõrk ka pauside ajal.

Pärnu jõel tasub voolu puhul kirpu lasta ka natukene põhja mööda edasi lohiseda ‒ selline sööda näiline põgenemine vimmale ei sobi ja sageli lõpeb see sööda haaramisega.

Passiivsete vahenditega püügil peaks kindlasti arvestama peibutussöödaga, paigutades söödakorvi püügialast kuni meetri ülesvoolu. Sellisel püügil on vimb enamasti pigem särgede ja nurgude seltskonna kaasnähtuseks kui põhikala.