Blogid
12. märts 2017, 22:00

Kevadisest vimmapüügist käsiõngega

Enam ei ole kaua jäänud - varsti saab vimba ka käsiõngega püüda. See on kindlasti üks vingemaid püügiviise, kinnitab blogija ja kogenud kalamees, vimmapüügi spets Rain Erala.

Vimba saab püüda nii jää pealt kui ka vabast veest ja väga erinevate vahenditega. Allpool tuleb juttu käsiõngega püügi kogemustest nii kevadisel kui ka suvisel ja sügisesel ajal ning seda eeskätt Kasari jõel ja tema lisaharudel.

Käsiõngega kannatab tegutsema hakata kohe, kui suurvesi järele annab ja vool jõgedes vähehaaval raugeb ning prahti enam allavoolu ei kulge. Käsiõngega püük on üsna aktiivne püügiviis. Tonkaga on lihtne – paned söödad likku ja ootad, kuni kala otsa ronib. Suure vee ajal on see tihti produktiivseim püügiviis. Samas on tonka rakendus oluliselt robustsem kui käsiõng, eriti veel võrreldes lihtkäsiõngega, ja seetõttu on püügimõnu käsiõngega püüdes oluliselt vahedam. Nii ongi suure voolu raugedes ujukiõngega püük üks vingemaid püügiviise. Tõsi, käsiõngega püüdes tuleb rohkem vaeva näha – vool on endiselt tugev, sööt vajab pidevat ümberviskamist ja nii võib päeva lõpuks muskel kahekordistuda. Aga kes ütles, et elu peab kerge olema?

Tõusvat vimba võib püüda nii sügavast, madalast kui ka vahepealsetest vetest. Parimad kohad on vete laskudes loomulikult kärestike alused, kus vimb puhkab enne suurema vooluga rammu katsumist, aga ka kärestikejärgsed sügavamad kohad, kus vimb samuti mõneks ajaks peatub. Kus ja millega toimetada, sõltub juba varustusest ning konkreetsetest kohtadest.

VARUSTUS. Kärestike lähedal püügiks on soovitav kasutada käsiõnge. Mina kasutan 6 meetri pikkust väikese rulliga varustatud ritva. Vana kooli püüdjad soovitavad kärestikupüügil kasutada Nevskaja tüüpi rulli, kuna sellega on lihtne korki allavoolu lastes seda sujuvalt pidurdada. Mina seda ei kasuta, kuna ritv muutub sel juhul oluliselt raskemaks ja see võib pika püügipäeva lõpus olla üsna oluline segav tegur.

Tamiiliga ei pea kevadel eriti peenutsema, 0,22–0,25 mm tamiil pealiinina on täiesti okei. Lipsuna kasutan natukene peenemat materjali – 0,2 mm. Sel ajal on sodi jões veel palju ja rakenduse kinnijäämine üsna tavaline nähtus, seetõttu ei ole mõtet peene tamiiliga üle pingutada. Samuti on vesi üsna sogane ja tume, mis ka rändel oleva kala pisut julgemaks muudab.

Lipsu otsa seon kevadel enamasti kirbu. Millise, sõltub voolust. Kui vool on üsna kiire, siis soovitavalt ikkagi raskemast materjalist (näiteks volfram). Sellisel juhul jõuab sööt põhja ligi ja ei hõlju sellest liiga kõrgel. Kirp ise on sel ajal suurem ja värv ergas, et paremini vees eristuda. Värvidest ei tee kollakas (kuldne) ja punakas toon paha. Kuld on meeltmööda mitte ainult harakatele ja naisterahvastele, ka vimb haarab seda värvitooni sogases vees meelsasti.

Kirptirgu söödastan enamasti kolme-nelja kärbsevastsega. Mõnikord lisan ka sõnnikuussi jupi. Taimset toitu ma sel ajal üldiselt ei kasuta.

Korgi raskus sõltub voolu kiirusest, enamasti kasutan 6-grammist raskust ja pealiinile kinnitatavat, mitte libisevat versiooni. Mida kiiremini rakendus oma töötsooni jõuab, seda parem. Libiseval korgil kulub selleks oluliselt rohkem aega. 

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! märtsi/aprilli numbrist.