Paisud Eesti jõgedel: tüli rohkem kui kasu

Lõhejõgesid on Eestis kokku kümme. Eesti algupärased lõhepopulatsioonid on olulised kogu Läänemere loodusliku lõhe säilimise seisukohalt. Praegu on heas seisundis ainult Keila jõe lõhepopulatsioon. Neljas jões, Kunda, Keila, Vasalemma ja Pärnu jões, on säilinud algupärase genofondiga lõhepopulatsioonid, mis vajavad kõige rangemat kaitset, tuge ning kohest olukorraga tegelemist, kuna lõhe geneetiline mitmekesisus on meil esinevatest lõhelistest kõige suuremas ohus. Lisaks looduslikele lõhepopulatsioonidele on eesmärk taastada lõhe looduslik paljunemine jätkusuutlikul tasemel endistes lõhejõgedes, nagu Pirita, Jägala, Valgejõgi, Loobu, Selja ja Purtse. Narva jõe lõhe ja teiste siirdekalade koelmualade taastamine on võimalik ainult rahvusvahelises koostöös.

Enamikel nendel tähtsatel lõhejõgedel eksisteerivad inimese poolt eri eesmärkidel ehitatud paisud, mis on siirdekaladele, nagu lõhe, meriforell, angerjas ja jõesilm, ületamatud rändetakistused.

SETTED. Paisjärved käituvad jõgedel ka setete kogujatena, mis mõjutab kogu jõe ökosüsteemi. Inimese poolt muutmata, vabalt voolav ning looklev jõgi on isepuhastusvõimega: voolav vesi kulutab jõe sängi ning setete allavoolu liikumine on täiesti loomulik protsess. Paisjärvedes voolab vesi väga aeglaselt ning pais kujutab endast mineraalse ja orgaanilise hõljumi kogujat. See tähendab, et paisjärve toitelisus kasvab, mis omakorda toob kaasa koosseisu muutused flooras ja faunas ning jõeline elupaik ja selle ökosüsteemile iseloomulik elustik muutub või hävineb sootuks. Toitelisuse kasv toob paisjärves enamasti kaasa taimestiku vohamise.

Toitainete suurenemise tõttu toimuvad muutused ka vee keemias, mille tõttu on üha sagedamini erinevatel vooluveekogudel kesine või isegi halb seisundiklass. Peamiseks vooluveekogude seisundiklassi halvendajaks on siiski enamasti kalastik, sest paisjärvede negatiivsed faktorid mõjutavad kalastikku ning selle liigilist koosseisu otseselt või kaudselt kõige enam.

Taimestikku täis kasvanud või halva veekvaliteediga paisjärve ei saa pidada ka heaks ujumiskohaks, seda enam, et Põhja-Eesti lõhejõgede alamjooksudel asuvad paisud asuvad tihti 1–5 km kaugusel atraktiivsematest liivastest mererandadest.

Et paisjärvi aeg-ajalt „tervendada“, on vaja paisjärvedest eemaldada sinna kogunenud sete (muda). See on aga küllaltki kallis ja tehniliselt keerukas. 1 m3 sette eemaldamine veekogust võib maksma minna 5–10 eurot. Seega võivad väiksemas paisjärves, kus sette maht ulatub kuni 10 000 m3, need tööd maksta juba 100 000 eurot. Suuremate tööde puhul võivad mahud kerkida ka kuni 100 000 m3. Osaline sette eemaldamine on aga pikemas perspektiivis väikese mõjuga töö.

SETTED ALLAVETT. Paisjärvede poolt-ja-vastu-aruteludel on väidetud, et need on kriitilise tähtsusega veevõtukohad Päästeametile. Ent tänapäeval kasutatav tehnika ja taristu võimaldavad vett võtta ka otse jõest, kui on tagatud ligipääs operatiivsõidukitele.

Vee aeglane vool paisjärves toob kaasa muutusi ka vee temperatuuris. Aeglase vooluga paisjärves soojeneb vesi kiiremini kui jões voolav vesi. Soojenev vesi voolab üle paisukeha ning allavoolu jäävas looduslikus jõesängis muutub vee temperatuur ebaharilikult kõrgeks. See pole aga sobilik mitmetele kalaliikidele, näiteks nagu lõhele, meriforellile ning harjusele, kes vajavad normaalseks elutegevuseks alla 20 °C hapnikurikast vett. Nii asenduvad veekogus lõhelised enamasti karpkalalastega ning röövkaladest lisanduvad ahven ja haug.

Paise on tihtipeale vaja rekonstrueerida või parandada ning selleks on vaja alandada paisjärves veetaset. Selle kiire alandamine toob kaasa paisu taha kogunenud setete kandumise allavoolu, mis kahjustab jõe elupaikasid, mattes enda alla kruusased lõheliste koelmud, sügisel koetud marja ning kärestikulised elupaigad. Vahel taastab jõe isepuhastusvõime eelneva olukorra alles mitme aasta pärast. Kui lõheliste kudemine ebaõnnestub mitmel aastal järjest, jääb üks jõgi mitmetest lõheliste põlvkondadest ilma.

Paisjärves kujuneb aegamööda välja kindel kalastiku koosseis, mis on sobilik õngitsemiseks lihtkäsiõngega. Nendeks kalaliikideks on tavaliselt karpkalalased: särg, hõbekoger (Carassius gibelio – võõrliik) ja linask, kes taluvad paisjärve kõrgemat veetemperatuuri ning taimestiku vohamine pakub neile piisavalt varje- ja elupaikasid. Sellise väikejärvi on Eestis küllaldaselt ning kahtlemata pole neid vaja kunstlikult juurde tekitada. Jõkke kudema asuvast lõhest ja meriforellist saavad aga kasu ka kutselised kalurid, sest kolme-nelja aasta pärast naasevad needsamad noorjärgud (looduslik ellujäämus 10–20 %) täiskasvanutena kodujõkke kudema.

HÜDROELEKTRIJAAMAD JA LÕHELISED. Paisutus tähendab siirdekaladele, nagu lõhe ja meriforell, esmalt kudealadele mittepääsemist. Kuid lisaks koguvad hüdroelektrijaamade operaatorid koguvad tihti veevaesel ajal paisu taha vett. See tähendab, et tsükliliselt jääb jõgi paisust allavoolu täiesti või osaliselt kuivaks perioodil, kui vett kogutakse, ning hiljem lastakse kogutud vesi korraga läbi turbiinide. See mõjub väga karmilt paisust allavoolu elavatele kaladele, noorjärkudele ning tervele jõe ökosüsteemile. Vee ebaregulaarse kogumise tõttu jäävad allavoolu asuvad koelmud osaliselt või täiesti kuivaks ning sügisel viljastatud mari hukkub 100%. Lõhe ja meriforell koevad sügisel ja nende vastsed kooruvad alles aprillis. Selle pika aja jooksul peaks olema jões tagatud looduslik veehulk.

Kaladele on ka reaalseks ohuks sattumine turbiinidesse. Seadus nõuab, et turbiinide ette peab olema paigaldatud võre maksimaalselt 25 mm avadega. Kahjuks mahuvad laskuval rändel olevad lõhe ja meriforelli noorjärgud, lisaks jõesilmud võrest ikkagi läbi. Seni arvati, et võre toimib ka visuaalse heidutusena, kuid kuna laskuv ränne käib peamiselt hämaral või pimedal ajal, siis visuaalselt võre ei tööta.

TAPVAD TURBIINID. Sillaoru HEJ juures läbi viidud katse näitas, et hoolimata kõigist vee erikasutusloa tingimuste täitmisest (võre turbiinide ees ja õige vooluhulk kalapääsus) valis 25% laskuvatest lõhesmoltidest allarändeks HEJ turbiinid. Neist suri kohe 33% ja lisaks 7,5% nädala jooksul. Tegelik suremus on veelgi suurem, sest mitmed vigastused võivad kaladele hukatuslikuks osutuda hiljem, kui siirdekalad liiguvad magedast veest soolasesse vette, mis põhjustab lisastressi.

Hüdroenergiajaamad on tavaliselt rajatud jõgede kõige suurema languga lõikudele, mis omakorda tähendab, et paisu taha tekib suur üleujutusala. Paisjärve ehk üleujutuse alla jäävad aga kõrge kvaliteediga elupaigad ehk kärestikud, mis on lõhele ja meriforellile elupaikadeks ja kudemisaladeks.

ASUSTAMINE EI TOIMI. Hüdromorfoloogilise ning hüdroloogilise režiimi poolest kõige väärtuslikematel, kuid paisutuse poolt mõjutatud Soome lahe lõhejõgedel Kundal ja Jägalal on olukord katastroofiline. Jägala jões on viimastel aastatel hinnatud laskujate (märkus: laskuja on kaheaastane lõhe, kes siirdub pärast jõelist eluviisi Läänemerre) arvuks kuni 50 isendit ning Kunda jões laskub potentsiaalse 18 500 lõhe asemel igal aastal merre ainult maksimaalselt 2000 lõhe noorjärku. Laskujate potentsiaalist tuleb maha arvutada lõhe ja meriforelli looduslik ellujäämus (10–20%), mille järel saab arvutada potentsiaalselt jõkke tagasi tulevate kalade arvu või püügikõlblike kalade arvu.

Laskujate väikese koguse puhul ei ole lahenduseks ka jõgedesse pidev noorjärkude asustamine. Asustatud kalade ehk kunstlikult kasvatatud kalade ellujäämus on ainult 1–5%, (looduslikel kaladel 10–20%). Näiteks 5000 asustava noorkala puhul saab täiskasvanuks ainult 10–50 lõhet, 5000 loodusliku noorjärgu juures aga 500–1000 lõhet. Head tulemust ei anna ka see, kui asustatavate kalade hulka pidevalt proportsionaalselt suurendada, sest enamikul paisudest mõjutatud jõgedel ei ole allavoolu jääv looduslik jõelõik piisavalt suur või kvaliteetne elupaik, mis tagaks kalade ellujäämuse jões. Lisaks jääb allavoolu asuv jõeline elupaik ikkagi paisudest või hüdroenergiajaamadest mõjutatuks.

Kui nende jõgede (Kunda, Jägala) laskujate potentsiaal arvutada ümber rahaliseks väärtuseks, siis jääb igal aastal saamata keskmiselt 1,3 miljonit eurot. Arvutused põhinevad ainult kahel jõel ning ühel liigil (lõhe), tegelikkuses lisanduvad siia ka teised liigid (meriforell, jõeforell, merisiig, jõesilm jne).

Soome lahes on suurima potentsiaaliga Kunda jõgi (66,3 km), mis võiks igal aastal toota 18 500 lõhe noorjärku, järgneb Valgejõgi (89,4 km) 15 000–16 000 noorkalaga, Loobu jõgi (60,6 km) 15 200 noorkalaga ning Jägala jõgi (4,8 km), mille potentsiaaliks on hinnatud 12 600 lõhe noorjärku. Jägala jõgi on oma võimaliku u 5 km pikkuse (hetkel avatud ainult 1,3 km) potentsiaalse kudealaga hinnatud laskuja/km suhte poolest teisele kohale Keila jõe järel. Arvestades lõhe noorjärkude looduslikku ellujäämust (15–20%) meres, võib ainuüksi Jägala jõgi kuni 12 600 laskuja kohta aastas anda tagasi rohkem täiskasvanuid lõhesid (1140–1890 tk) kui praegu Eestile kehtiv Soome lahe lõhekvoot kokku (1075 tk). Kahjuks on aga Kunda jões avatud siirdekaladele 10% kudemisalast ning Jägala jões ainult 1–2%. Neil jõgedel on kaladele kudemiseks avatud ainult mõned kilomeetrid alamjooksust.

Soome lahe lõhejõgede laskujate kogupotentsiaaliks on hinnatud umbes 126 000 laskujat aastas. Eesti suurima potentsiaaliga lõhejõeks on teoorias hinnatud Pärnu jõgi, kust võiks igal aastal merre laskuda 45 000 kuni 58 000 lõhe noorjärku. Sindi paisu avamise projekti raames avatakse rändeks mitmed Pärnu jõestikus asuvad paisud, avatakse vanajõgede kinnikasvanud suudmeid, uuritakse Pärnu jõestiku kalastikku ning kaardistatakse kalastikule mõjuvaid survetegurid.

KALAPÄÄSUD. Et leevendada paisjärvede negatiivset mõju, on tellitud mitmeid uuringuid ning rajatud erinevaid kalapääse. Viimast toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammist. Kokku on Eestis aastatel 2009–2015 rajatud 89 kalapääsu. Enamikul 89 objektist, kus on loodud võimalus kalade rändeks, leiti võimalus rajada looduslähedane kalapääs, s.t pais kas kujundati kärestikuks, likvideeriti, rajati tiikide kaskaad või hajuskärestiku tüüpi möödaviikpääs. Neist 70 objekti asuvad looduskaitseseaduse §51 lõike 2 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul, mis on kalade läbipääsu tagamisel kõige prioriteetsemad jõed.

Suuremahulisi investeeringuid on tehtud veel Põltsamaa, Piusa, Valge-, Kunda, Pirita, Pärli, Ahja, Leevi, Võhandu, Elva, Loobu jt jõgede kalastiku vee- ja kalastiku seisundi parandamiseks. 14 objekti, mis asuvad väljaspool lõheliste jõgesid, paiknevad valdavalt suurtel ja kalastikuliselt olulistel jõgedel (Pedja, Kasari, Purtse jõgi).

Uuringud näitavad, et enamik olemasolevatest looduslikest kalapääsudest toimib efektiivselt, kalapääsude rajamise või paisutuse likvideerimise tulemusena on kalade rändetingimused paranenud, kalastiku seisund ja sellest tulenevalt ka veekogude ökoloogiline seisund on muutunud paremaks.

IGA PÄÄS EI TOIMI. Kalapääsude rajamise tehnilised ja ehituslikud nõudmised on väga kõrged, mistõttu ei pruugi teatud kindlat tüüpi kalapääs igal jõel alati töötada.

Kalapääsude planeerimisel ja ehitamisel tuleb kindlasti tagada pääsule kindel vooluhulk, et kalapääs tulevikus erinevate looduslike vooluhulkade juures toimiks. Lisaks peab kalapääs olema kaladele peibutusvooluga piisavalt hästi ülesleitav, mis tagab kalapääsude toimimise pikemas perspektiivis.

Kalapääsu rajamine on looduslikule jõele ning paisu omanikule tegelikult kompromissi pakkumine. Kalad saavad küll toimiva kalapääsu korral üles- ja allavoolu liikuda, kuid paisjärv ise toimib lõhelistele „ajutise lõksuna“. Vahel ei taha kalad kalapääsu üldse ülesvoolu liikumiseks kasutada, sest paisjärve toitainete sisaldused on tõusnud, mistõttu kala valib pigem puhtama, hapnikurikkama vee allavoolu. Kalad ning nende noorjärgud, kes kasutavad kalapääse allavoolu laskumiseks, on teistele röövkaladele ja röövlindudele paisjärves kergeks saagiks. Sageli ei leia noorjärgud aeglase veevoolu ja paisjärve suuruse tõttu kalapääsu üles.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! mai/juuni numbrist.