Blogid
17. mai 2017, 21:00

Oina blogi: havipüük Soomes

kevad 2017

Seekord oli haugipüügi seltskond tera teine kui eelnevatel aastatel. Koosseisus: mina, Bobo Sander, Kalastuskunn Marko, Margus, Maarek, Andi, Aleksander ja Valeri.

Neljapäeva hommikul ärkasin ärevusest igaks juhuks juba kell 5, mis siis, et Margus mu alles kell 7 peale võttis ja mis siis, et ma eelmine õhtu kella kolmeni öösel oma kola kokku pakkisin. Kohtumised teistega sadamas ja paadisõit nagu ikka. Selle vahega, et ma suutsin kraanamänguautomaati 20 ühe eurost sisse toppida enne, kui üheksas seltsiline „Käsna-Kalvi-Kalle-Kantpüks” sealt seest välja õnnestus sikutada.

Igav sõit Turku poole... Mille ma igaksjuhuks enamjaolt maha magasin ja lõpuks tõotatud sadamas. Kuna enamik autosid ja paadi treilad jäid maismaale, siis pumpasime koos Sandri ja Kallega meie kummari täis ja panime mökki poole ajama. Kõvemad vanad nagu Kunn ja Margus läksid otse püüdma. Olgu öeldud, et õnnestunult. Üks sai vist kaks ja teine kuus haugi. Majas supipott tulele, saun sooja ja puhkus võis täisväärtuslikult alata. Ei old isegi korraks mõttes, et läheks see päev veel kalale. Sander vist siiski mootori soojendamise mõttes tegi väikse treti.

Saun, sööming, Ossinovski terviseks kultuurne viinavõtt ja tuttu minek.

Reede: ilm kena, olemine okei. Aga ikka ei viitsinud varavalges merele tormata. Enne lõunat siiski läksime. Mitte verininastväljapeankalasaama, vaid pigem nostalgilisele luureretkele vanadesse tuttavatesse kohtadesse. Sander andis lubaduse, et tema enne mitte üht viset ei tee, kui mina olen kala kätte saanud. Kuna mina ka eriti just ei ponnistanud, siis oligi pigem niisama ringitiksumise päev. Vahepeal tegime mõned powernapid, kes kaldal, kes paadis, ja seiklesime edasi. Vahelduseks tegin mõne viskegi. Õhtuks kaldale. Usinamad mehed (taaskord Margus ja Kunn) olid oma kasti uhkelt täis püüdnud... No palju õnne teile nende rookimisel!

Panin parem sauna kütte. Harjumuspäraselt olin vaikivalt endale sauniku ülesande võtnud. Puhtalt minu lohakusest oli ainult samase reede hommikul saun külm... Muul ajal said kõik soovijad suvalisel ajal leili või kaks teha.

Laupäev: hommikul hirmus tuul ja merel korralik jänes peal. Lisaks aamusaunale sai teha ka ennelõunase, lõunase ja ka pealelõunase leili kuniks tuule ja laine maha tõmbas ja sai peale minna. Esimesest püügikohast kohe mulle 3-4 kg vahel kala. Isegi Bobo isand virgus korraks ja tegi paar heidet. Kaugel-kaugel eemal kai peal kükitas kohalik põdramutt ja jälgis kullipilgul, et me tema valdustele liiga lähedale ei tuleks.

Koha vahetus. Läheduses mitte üht maja ega kaid. Sain just järgmise kala paati, kui kurat teab kust võserikust ilmus röövlitütar Ronja filmist pärit totskääbus (ei saanud lõpuni aru, kas isane või emane) ja kukkus kõverate jäsemete vehkimise saatel kuulutama, kuidas mina ja Sander pidavat homod olema ja üleüldse seal püüda ei tohi..... Puhtalt enda lõbustamiseks pidasin totsikuga natukese dialoogi kuniks tüdisin ja sõitsime teistpoole lahte ära. Mõned visked ja voilaaa!!! Veidrik juba jälle platsis. Sedapuhku oli omale isegi seltsilise leidnud ja nüüd oli juba kaks tolvanit kaldal, kes üritasid meile meie seksuaalset orientatsiooni selgeks teha. Müstiline on see, et kääbused olid päris viisaka retke autoga ette võtnud.... Ainult selleks et saaks jälle meeldivat vestlust pidada. Kaua ei jaksanud koomikutega vaielda, läksime veelgi edasi.

Õigupoolest peaks Sander tuleval aastal samasse kanti minnes neile vaimustvaevatutele pudeli kärakat või vähemalt kilo banaane viima, sest ilma nendeta poleks me vbl sinna püüdma läinudki. Igatahes sai Sannu paar viset teha kui järsku tuli erutunud hõise : „Nüüd on suur kala!"

Kes veel ei tea, siis suur kala käitub landi otsas hoopis teisiti kui neljane pulk. Tõmbed on hoopis teistmasti jõuga ja pole sellist närvilist siksimist nagu väikse kalaga. Kogenud kalamehena Sander seda kõike teadis. Kuna kontakt toimus suht paadi lähedal, siis lugesin kaashomo näost, et ta poleks sugugi rõõmus, kui ma oleks kaamerat otsima hakanud ja sellega sahmima hakanud. Tuli kähku tegutseda. Käsi vette ja sahti kala välja (meil oli küll maailmatuma suur kahv kaldal, aga otsustasime, et võtame see reis kõik kalad käega välja). Elukas paadis, arvasin mina esiti, et võib kümnene olla küll. Püüdja ise nii optimistlik ei old. Kahjuks oli tal õigus ja kaal näitas „kõigest” 9.3.... Uus rekord siiski ja rõõm oli ehe ja siiras!!!

Mõned visked hiljem minul 4.2 otsas. Kuna Sandri emotsioonid olid koos pulsiga endiselt 200 piirimail, pidin ka selle kala mina käega paati aitama.

NB! ristisime selle koha homolaheks!

No ja oligi juba õhtu käes. Tuttavad veed... Plotterit ega mobiili gepsu ometi sisse ei hakanud panema. Roolisin meid korraliku tiiruga rukkisse! Õnneks tõusis ka tuul, nii et mõnusalt pikenenud koduteel sain vähemalt mina korralikult märjaks. Sandril kurat oli mingi sponsori poolt saadud imevigur seljas, mis vett ega tuult läbi ei lasknud.

Õhtul 9se haugi peied ja kosutav saun.... Olgu öeldud et Sander ei võtnud isegi lavale minnes oma head kufti seljast ja võttis koos sellega leili nagu mees muiste (pildid erakogus olemas, aga ei avalda).

Peale kurat teab mitmendat leili oli vaja merevesi ka ära testida. Jõudsin peaaegu veeni, kui hops, vasak jalg alt kadunud. Kirjutasin selle magneesiumi puuduse arvele ja komberdasin peale suplust sauna tagasi.

Pühapäev: ei midagi erakorralist. Kõik läksid hommikul (peale kohustuslikku leili loomulikult) merele ja kõik said kala ka.... Magneesiumipuudus süvenes.

Esmaspäev: ilm ideaalne. Hästi mõõdukas tuul, vahelduv pilvisus. Olud nagu haugipüügi aabitsast võetud. Hommikul (loe: lõunal) kohe kaugele, kindlasse kollide lahte. Esimene vise ja plaks 5.81 paadis minul. Sellega eesmärk täidetud. Nimelt lubasin iseendale, et vähemalt viiekilose saan kätte. Viis viset hiljem Sandril 5.3 kg. Müdistasime veel mõnda aega samas kohas, aga ei enam kala lanti tahtnud.

Järgmine kollide koht... Mõlemal hulgi nii mööda kui pihta rabamisi, aga paati mitte kedagi. Vahetasin ridva ära ja võtsin muidu merika püügiks mõeldud 3.3 vitsa. Otsas Daiwa voobler, millel lennuomadused üle keskmise head. Lõputuna tunduv pikk vise ja praktiliselt kohe kala otsas. Tunda et korralik. Vahelduse mõttes on ikka elu kaif suurt kala „tavaridvaga”, mitte jergikaikaga paati meelitada. Tunnetus ikka hoopis teine. Peale natukest mängimist tuli kala ikka pinda ja Sander ajas küüned kuklasse. 6.88! Sel hetkel andnuks see kala mulle auväärse teise koha ja selle mõttega ma ka väiksele pooleteist tunnisele iluunele suikusin. Ärgates sain esimese asjana teada, et ma olen siiski kolmandale kohale tõugatud ja Sander oma 9.3ga on teine. Kalastukunn krdi aff oli vahepeal 9.6se välja meelitanud. Egas midagi. Aeg hakkas ka juba looma. Tagasiteel tegime mõned peatused veel. Soojemates soppides oli selleks ajaks vee temp 8.5 kraadini tõusnud ja haugierootikat võis näha kõikjal. Lanti nendes kohtades ei ihaldatud... Kes see ikka keset keppi võileiva peale mõtleb!

Kodu lähedal tuli siiski miskit paati ka veel ikka. Õhtu lõpuks Kalastuskunn Marko haugi peied ja saun nagu ikka. A kust magneesiumi saaks?

Teisipäev: oli küll mingi plaan, et teeme väiksed tiirud veel merel ennem minekut, paraku ilm seda ei soosinud ja olgem ausad, eks oli juba saadud loksuda küll ja veel ja kalapuudust ka ei olnud.

Kummar kokku ja autosse. Teised paadid mandrile sadamasse ja treilade peale. Nalja ja head sööki/jooki sai nende viie päeva jooksul enam kui piisavalt. Seltskond super ja lepiti kokku, et sügisel tullakse jälle kokku.

Vbl teen nüüd kellegile liiga, aga kui mälu ei peta, siis kalade tüki arvult oli peajagu teistest üle Margus, talle järgnes Kunn ja siis vist mina.

Karikaid (sponsoreeris Bobo) jagati siiski suurimate kalade järgi: esikoht „Kalastuskunn” Marko, teine „Bobo” Sander ja kolmas „Oinaga Kalal” Oinas.

Medalid said kõik kaela!

Kojusõit igav, nagu alati peale meeleolukat kalastustrippi. Laevasõit igavam veelgi.

Kolmapäev: esimese asjana tormasin apteeki, ostin hunniku magneesiumit ja laenasin naabrinaiselt hobusesalvi. Sõin pool pakki pulbrit ära ja määrisin jala sisse..... mitte midagi ei juhtunud!

Neljapäev: Kui valuga enam voodist püsti ei suutnud tõusta sain aru, et Mg siin enam rolli ei mängi, neelasin alla teadmise, et Eesti mees arsti juures ei käi ja lasin naabrimehel end EMOsse sõidutada. Tilgutid ja ratastooliga mööda haiglat nagu ikka.... Ultraheli (selgus et rase ma ei ole) ja kompuutertomograafia... Selgus, et selja diskid on nässus.

Kulus ainult kaks nädalat ja juba saingi neuroloogi ja seljakirurgi juurde aja. Uus pooletunnine seanss peenikeses MRT torus (kõhukamad härrad jääks sinna masinasse ilmselgelt kinni...tõeline klaustrofoobiku märg unenägu).

Diagnoos: selgroo diskid kulunud ja seal vahel olevatest padjakestest immitseb vedelikku (vist Budweiserit) ja see omakorda rõhub jalanärvidele. Tuleval teispäeval koguneb rohkemapealine, kõrge IQ-ga kolleegium, kes otsustab, kas mulle on vaja nuga selga lüüa või mitte. Üks mis kindel: terve allesjäänud kevade veedan ma diivanil ja kõik tuulekad ja merikad ja teised toredad uimelised ei pea mind kartma!

P.S. Kas kellelgi on laenata kudumisvardaid?

P.P.S. Kõik, kes lähiajal ilusatest kaladest pilte netti postitavad, on homod!!!!!

Oinz