Mõlemad on ka NATURA 2000 loodusdirektiivi liigid ja kaitstud Euroopa eluslooduse ja selle looduslike elupaikade/kasvukohtade kaitse konventsiooni ehk Berni konventsiooniga. Suurimaks inimese tekitatud ohufaktoriks nende kalade puhul peetakse veekogude ja eriti setete reostumist. Vingerja puhul on ohuks ka jõgede kanaliseerimine, mis lõikab ära tema juurdepääsu tüüpilistele elupaikadele – vanajõgedele.
Mida me neist kaladest siis teame? Mõlemad kalad kuuluvad karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) hinklaste (Cobitidae) sugukonda ja neil on palju sarnasusi nii välimuses kui ka käitumises.
HINK. Teda võib nimetada vingerja väikeseks vennaks. Ta elab selgeveelistes madalates veekogudes, peamiselt järvede sisse- ja väljavoolude piirkonnas ja aeglase vooluga jõgedes ning kõva põhjaga vanajõgedes liivasel või savisel põhjal. Andmed hingu leviku kohta on üsna lünklikud, sest öise eluviisi tõttu satub ta teadlaste vaatevälja suhteliselt juhuslikult. On kindlaks tehtud, et teda leidub vähemalt paarikümnes Eesti jões ja vähemalt kolmekümnes järves. Üldine seisukoht on, et ta pole meil väga arvukas liik: sisevetes on hingu asustustihedus teadaolevalt kõige suurem Emajões ja Narva jões, ka Klooga järves. Et hingule sobib ka veidi soolane vesi, kuni 5 promilli, võib teda kohata meie riimveelises rannikumeres, näiteks Matsalu lahes või Kihnu ümbruses.
Hink on soojalembene öise eluviisiga kala. Enamasti on ta 8–10 cm pikk, emased võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 60 g. Enamasti elab hink kuni viieaastaseks, vangistuses isegi poole kauem. Hingu keha on pikk ja külgedelt lamendunud. Silmad asetsevad tal kõrgel – see sobib tema eluviisiga, sest ta kaevub sageli liiva sisse nii, et ainult silmad välja paistavad. Hingul on kolm paari väikseid poiseid: üks paar suunurkades, teised ninamiku tipul. Silmade all on tal aga kaitsevahendid – kahetipulised ogad, mille ta ohu korral, näiteks röövkala või linnu rünnakul, laiali ajab. Hingu värvus oleneb väga palju tema elukoha põhja värvusest. Seega, liiva- või savipõhja taustal on ta enamasti kahvatukollane, aga külgi kaunistavad 10–18 tumepruuni laiku. Selja- ja sabauimel on mustade täppide read hallil taustal, teised uimed on kollakad. Isasel hingul on rinnauime teine kiir jämenenud ja uime kehalähedases osas on nahapaksend. Emastel kaladel need erisused puuduvad.
Hink on suhteliselt halb ujuja, ta hoidub põhja lähedale, peitudes enamasti taimede vahele või puurontide alla või kaevabki ennast lausa põhja. Ta laseb suust läbi suurel hulgal liiva ja kõdunevaid taimejäänuseid, eraldades sellest massist söögiks sobivad osakesed – putukavastsed, pisivähilised ning muud põhjaloomad. Liiva ja muud mittesöödavad objektid heidab ta läbi lõpuste välja. Hink on väga vastupidav kala, kes võib elada ilma toiduta mitmeid kuid.
Üheks eriskummalisemaks hingu omaduseks on võime hingata lisaks lõpustele ka soole abil. Kui vee hapnikusisaldus mingil põhjusel väikseks jääb, tõuseb hink veepinnale ja neelab õhku. Sooltoru tagumises osas, mis ei ole toidu seedimiseks, toimub hapniku transport neelatud õhust sooleseina rohketesse verekapillaaridesse. Kasutatud õhk eritatakse päraku kaudu välja.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! mai/juuni numbrist.
Kommentaarid (0)