Sarnaselt hingule on ka vingerjas öise eluviisiga kala, kes leiab tänu heale haistmis- ja maitsmismeelele isegi täielikus pimeduses ja väga sogases vees üles toidu – surusääsklaste ja teiste putukate vastsed, väiksed limused ja muud põhjaloomad.
Eesti on vingerja leviku põhjapiiriks. Kui hingu meeliselupaik on liivane põhi, siis vingerjale sobivad pigem sogase veega toitaineterikkad ja mudapõhjalised, seisva või nõrga vooluga ja hästi läbisoojenevad veekogud. Enim leidub teda ilmselt Emajões ja sellega ühenduses olevates veekogudes (Võrtsjärves, Kalli ja Leego järvedes), ka Narva jõe struugades. Vingerjat võib leida isegi soostunud kraavides, kus ühtki teist kalaliiki pole.
VIGISEJA. Nagu hingulgi, ei ole ka vingerja sooltoru tagumine osa toidu seedimiseks, vaid talitleb lisahingamiselundina. Veest välja tõstetud vingerjas teeb hingamiseks ärakasutatud õhku välja lastes piiksuvat, paberi rebimist meenutavat häält. Sellepärast kutsutakse teda rahvasuus ka vigisejaks, kidisejaks ja kräuksuks. Vingerjas talub vee vähest hapnikusisaldust veel paremini kui hink. Eesti kalade hulgas ületavad neid kahte liiki hapnikupuudusele vastupidavuses ainult kogred.
Varasemalt on vingerjat peetud akvaariumis tema ilmaennustamise võime pärast. Madalrõhkkonna lähenedes muutub muidu vaga kala rahutuks, ujub pinnale ja ajab vee sogaseks. Selle võime pärast kutsutakse vingerjat ka Euroopa ilmakalaks (inglise keeles European weatherfish). Vähemal määral on sarnane ilmaennustamine omane ka hingule.
Nii hink kui vingerjas peidavad end päeval ja on aktiivsed ainult öösel, väga harva satub vingerjas õnge otsa. Eesti liikide registri (e-elurikkus) andmetel puuduvad andmed nii hingu kui vingerja arvukuse trendi hindamiseks Eestis. Enamasti tehakse vingerja ja hingu seiret teadusotstarbelise elektriagregaadiga, aga mitte öösel. Sellist seiret, mis arvestaks nende kahe liigi ööpäevast aktiivsust, ei tehta ja seega on nende tabamine pigem juhuslik ja tegelik ülevaade nende levikust ja arvukusest Eestis puudub.
TEAME VÄHE. Hinnang hingu või vingerja oletatava olemasolu kohta on sageli antud vaid elupaiga sobivuse põhjal. Nii on nende liikide arvatav esinemine looduskaitselise staatuse tõttu saanud nii mõnegi veekogu tervendamise kavade puhul ületamatuks takistuseks, kuigi neid sealt ammu või üldse mitte kunagi leitud pole. Näiteks Pangodi järve Hurda lahe puhastamiseks pole kohalikul kogukonnal just sel põhjusel juba aastaid õnnestunud luba saada.
Selleks, et saada korralik ülevaade nende looduskaitseliselt tähtsate kalade levikust ja arvukusest, tuleks kasutusele võtta kaasaegsemad teaduslikud meetodid – siis on võimalik hinnata, kuidas tegelikult hingul ja vingerjal Eestis läheb. Ehk ei olegi nad muudest kaladest haruldasemad ega nii kompromissitut erikohtlemist vajavad.
Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! mai/juuni numbris.
Kommentaarid (0)