Kammid läbi nii palju veekogu, kui vaja on, kas või pool järve, et leida põhjast mõni reljeefi muutus – konarus, madaliku rant vms. Sügavuse muutus on võtu eeldus, kuid on ka veekogusid, kus pole põhjas mitte mingisugust muutust. Viskad rakenduse keset järve ja kala võtab. Aga on veekogusid, kus pead viima kahe meetri täpsusega õnge sisse.
Algajal ei maksaks hüpata ühelt veekogult teisele kuulujuttude järgi, et seal või teisal on kõvasti karpi. Ei ole nii, et kolm tundi istun, kala ei ole, lähen mujale. Võta ette terve suvi ja õpi tundma üht veekogu. Kui kala näitab ennast, aga õnge ei võtnud, siis tuleb teha järeldusi. Äkki oli ilm kehv, sellepärast ei võtnud. Või oli koht vale – järgmine kord viid ühe õnge teise kohta. Pead kompima veekogu ja püüdmas käima, see on hästi tuim töö. Aga kui lõpuks veekogu tunned, siis on ka püük edukas.
KALALKÄIGU KESTUS. Reeglina on mõistlik karpi püüdma minna vähemalt kaheks ööpäevaks. Hea oleks, kui kolmeks-neljaks. Kui veekogu tunned, siis võid muidugi minna ka üheks hommikupoolikuks. Aeg on paraku karbipüügi juures määrav faktor.
Selle paari ööpäeva peale võid saada 0 kuni 20 võttu. Tõsi, 20 on nii harv, et seda juhtub Eesti tingimustes kord kolme aasta jooksul.
NÖÖR VÕI TAMIIL? Pealiin on mul 0,35 mm monofiil. Lipse on erinevaid, sageli on nad erinevatest materjalidest osadest kokku seotud. Mul on enamasti kasutusel 0,3 mm nöör.
Rakenduse peitmine ja põhjaga ühte sulandamine on omaette teadus. Internetis on palju väljamaa videoid, kus näidatakse, kuidas paremini oma rakendust põhja peita nii, et kala midagi ei näeks ega kahtlustaks. Selline lähenemine on tingitud sellest, et sealsetel veekogudel on väga suur püügipressing peal. 24/7 istuvad mehed järve kaldal, püüavad karpe välja ja lasevad tagasi. Sealsed kalad on võib-olla kolm-neli korda juba konksu otsas käinud. Nad lihtsalt õpivad ära, et see sööt on ohtlik, ja hakkavad rakendusi kartma. Meil Eesti looduslikes veekogudes, kus kala ei ole rakendust varem näinud, pole rakenduse peitmine nii oluline.
Miks monofiil? Aastaid olen püüdnud nööriga, aga sellega on suurt kala väga raske kätte saada. Suure kala väsitamised nööriga lõpevad sellega, et kas on konks sirge, katki või kala lihtsalt rebib konksuga oma moka lõhki ja läheb ära.
Ridva paine, sidur ja tamiili venivus – need aitavadki kala väsitada ja ta kätte saada. Mina kasutan Shimano Technium Tribalit, iga õnge peal on mul seda umbes 300 meetrit. Tal peaaegu puudub mälu: kui viskad pikka distantsi, on tähtis, et liinil ei oleks mälu ja see jookseks kergelt pooli pealt maha. Kui tamiil salvestab pooli jälje ja hakkab nagu vedru maha jooksma, kannatab tugevalt viskepikkus. Minul on Technium mitu aastat kasutuses olnud ja seniajani pole tal mingit mälu, pealegi talub see hästi täkkeid ja muud deformatsiooni.
Olen püüdnud ka veekogudest, kus iga meeter on äärmiselt oluline, et kala kinni ei jääks. Seal olen kasutanud nööri väga pikkadel distantsidel. Kui kala natukene rakendusega liigub, siis ma peaks seal kohe haakima. Kui mu rakendus on väga kaugel, siis tamiil annab nii palju venima, et kala saab poolteist-kaks meetrit platsi peal liikuda selliselt, et mul pikal distantsil signalisaator veel märku ei anna. Aga see on rasketes tingimustes määrav, kala võib juba risus kinni olla.
BOILID. Universaalset boili ei ole olemas, nagu ei ole olemas ka töötavat ja mittetöötavat boili. Teatud boilid töötavad teatud veekogudes. Tuntud firmade boilid on niipalju katsetamist saanud, et reeglina on nad kõik toimivad. Aga see on veekogus kinni, ühes töötab ja teises mitte, ja see on puhtalt kalamehe katsetamise asi. Kui kala üht boili pikalt ei võta, ei saa öelda, et see on kehv boil. Järgmisel korral võib see töötada. Mul on kotipõhjas viis aastat vedelenud boile, millesse oli igasugune usk ammu kadunud. Ühel päeval panin taas otsa ja imestasin, kui ahnelt nüüd kala võttis.
Boilide soetamisega pole tänapäeval Eestis enam probleeme, on olemas internetipoed ja ka suuremates kalastuspoodides on valik täiesti olemas. Parem valik on Internetist tellides lehekülgedel fishing24.ee ja boilipood.ee.
SÖÖTMINE. Püügiplatsi sissesöötmine on ka paras teadus ja ühest reeglit ei ole – jällegi oleneb veekogust. Mõnes järves piisab, kui viia sisse 200 grammi, teises kulub sul püügi jooksul 7 kilo. See sõltub sellest, kui palju on kala, kui tihti käib ta platsil, kui suured on kalad.
Sööda osas, millega plats sisse sööta, ei ole jälle ühest vastust. Õigemini on vastuseid sadu. Kasutatakse nii boile, purusööta kui ka seemneid. Mida kasutada, sõltub jälle veekogust – katsetage ja leiate selle õige. Ühes veekogus võtab boili, teises ei võta. Ühes pead palju söötma, teises vähe. Ühes tahab kala rohkem lõhna, teises ei tohi tugevat lõhna kasutada. See kõik on puhtalt veekogus kinni.
Sööda sisseviimiseks on erinevaid meetodeid. Võid visata käega kalda pealt, kui jaksad. Võid kasutada katapulti, söödaraketti, ka söödapaati, kui raha on.
Ei maksa karta, et karp ei leia põhjast su boili üles. Kui karbil on isu, ta on toitumise peal väljas, siis ta leiab selle kindlasti üles, ta tunneb lõhnu väga hästi ja kauge maa tagant. Vahel on karp nii näljane, et polegi tarvis sööta, võid platsile visata ainult rakenduse koos boiliga.
Mina viin tavaliselt sööta peale siis, kui olen platsilt kala kätte saanud. Aga oleneb jällegi veekogust: kui on palju latikat või linaskit, kes söövad platsi söödast puhtaks, siis peab tihedamini peale viskama. Kui ei ole muid kalu, kes platsi puhastaks, siis pole mõtet sööta kokku kuhjata, kui keegi ei ole seda ära söönud.
Suur latikas võtab boili väga edukalt. 15 mm boil ei ole kilosele latikale mingi küsimus alla kugistada. Kui paned 20 mm boili, siis peab latikas, kes selle endale sisse sööks, olema juba päris suur. Ja kui ta sellest ka jagu saab, siis kahest 20sest boilist tehtud nn lumememme ei söö küll keegi muu kui karp.
Üks nipp, kuidas sööta, kui on latikas ja linask all, on teha suurema fraktsiooniga sööt. Kui söödadki näiteks boilidega sisse, siis nad ei suuda seda nii palju ära süüa.
Järgneb.
Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! 2016. a juulinumbris.
Kommentaarid (0)