Foto: Vida Press
Blogid
30. juuli 2017, 21:00

Euroopa harjus - jõgede leedi

Kalateadlane Arvo Tuvikene tutvustab harjust – liiki, keda kalamehed vahel küll kohtavad, kuid tema kaitsealuse staatuse tõttu üsna vähe tunnevad.

Harjuse bioloogiat ja ökoloogiat on uuritud vähem kui tema sugulasliikidel lõhel ja forellil, ka on tema arvukuse taastamisele vähem tähelepanu pööratud. Euroopa harjuse lähedane liik, siberi ehk ameerika harjus (Thymallus arcticus), on palju laialdasemalt levinud, ta on hinnatud harrastuskalastajate hulgas ja ka tema eluviiside kohta on rohkem teada.

VÄLIMUS JA ELUPAIGAD. Harjuse väga iseloomulikuks tunnuseks on suur purjekujuline pilkupüüdvalt värviline seljauim, millel on neli-viis rida punaseid ja musti täppe. Lõheliste iseloomuliku tunnusena on harjusel ka rasvauim. Kala selg on hallikasroheline, küljed rohekad ja kõht valge. Isaste seljauimed on suuremad kui emastel ja selle alusel on võimalik aru saada, kummast soost kalaga tegemist on. Värskel harjusel on aed-liivateed meenutav lõhn ja sellest pärinebki tema ladinakeelne nimi – Thymus.

Euroopa harjuse leviala on päris suur – alates Suurbritanniast ja Prantsusmaast läbi kogu Euroopa kuni Uuraliteni idas, põhja-lõunasuunal Põhja-Jäämerest kuni Vahemere ja Musta mereni. Ta asustab kärestikulisi hapnikurikkaid jõgesid ja järvi. Mägijärvedes võib harjust leida kuni 1000 m kõrgusel merepinnast. Vähesel määral leidub teda isegi Läänemere riimveelistes osades, eriti Botnia lahe piirkonnas. Eestis on harjust kõige arvukamalt Piusa jões, kuid teda leidub ka mitmes teises Peipsi vesikonna jões – Õhne, Ahja, Võhandu, Avijões ja Narva jões. Harvemini võib harjust leida Koiva vesikonna jõgedest (Peetri, Vaidava) ja Soome lahte suubuvatest jõgedest (Valgejõgi, Selja, Kunda). 20. sajandi algusega võrreldes on harjusejõgede arv Eestis vähenenud.

Loe harjuse eluviisidest lähemalt ajakirja Kalale! juuli/augusti numbrist.